Isiklikud kogemused Jõhvi-Tartu-Valga maanteelt on nutused. Mitte ükski juht ei ole huvitatud sõitmisest lubatud piirkiirusega. Alati on vaja minust mööda suruda, et minu ees siis omakorda pidurdada ning minuga võrdsel kiirusel edasi tiksuma jääda. Mõned uljamad muidugi kappavad ka tugevalt üle lubatud määra näiva hooga minema. Ehk on nad minust lausa kolm minutit varem kohal? Võit missugune!

Nappidest möödasõitudest meenub üks kuu aja tagune kohtumine Citroëniga. Siiamaani on silme ees selle vennikese autokapott, mis minu autost mõne meetri kauguselt vastu vaatas, enne oma ritta tagasi tõmbumist. Tobedal kombel jäime naisega enne seda rõvedat vaatepilti just sekundiks oma asjadega tegelema. Mõlemad pöörasime pilgud korraks kindalaeka poole ning järgmine hetk oleks võinud olla meie mõlema jaoks siin ilmas viimane. Hõbedane Citroën ajastas oma möödasõidu vastutulevast reast nii napiks, et meid päästis vaid väga õnnelik juhus.

Pärast toimunut jäin tühja pilguga maanteed vaatama. Minu jaoks oli alanud uus elu uute võimalustega, sest just äsja oleks üks kiirustaja minu ja mu naise elu kardinaalselt muutnud. Sellisel kiirusel laupkokkupõrge jätnuks meid naisega kas invaliidideks või kustutanuks üldse igaveseks Eesti Vabariigi auväärt kodanike nimistust.

Meedias on viimasel ajal teinud ilma müstilised õnnetused, mis olla juhtunud libeda tee tõttu. Alati lisatakse sinna reporter, kes teel liugu laseb. See peaks siis veenma ka televaatajajaid, kui süüdi on see kodanik Libe Tee järjekordselt inimeste poolt juhitud masinatega juhtunud õnnetuses.

Autojuhid, kuhu teil kiire on? Kas närvid on tõesti nii haiged, et ei kannata elusalt kohale jõuda? Ja see nõme 90 kilomeetrit tunnis piirang ju ahistab hirmsasti? Teil kõigil on ju üliturvalised ja intelligentsed sõidukid, mis suudavad ka 200-kilomeetrise tunnikiirusega kinnisilmi kohale viia. Ja niimoodi esimese õnnetuseni. Esimese ja viimaseni.