Leo Kunnas uues raamatus: Lääne-Euroopa peaks paigutama oma relvajõude Ida-Euroopasse

Leo Kunnas kirjutab oma uues raamatus "Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II", et Eesti rahvuslikest huvidest lähtuvalt vajaksime sellist NATOT nagu Külma sõja ajal - hoolikalt koostatud ja läbiharjutatud operatiivplaanidega, arvukate ning kõrges valmisolekus väekontingentide ning suurte reservidega. Kunagi oli NATO just selline, liikmesriikide kaitsmiseks mõeldud ja sellele keskendunud sõjaline liit.

Säärast NATOt pole kahjuks enam olemas. Asemel on allianss, mis on viimase poolteise aastakümne jooksul püüdnud transformeerida end sõdimisvõimeliseks kaugel väljaspool oma piire, jättes samal ajal nõrgemate ääreriikide kaitsmise unarusse.

NRFi ehk NATO Response Force'i kontseptsioon ilmselgelt ei toimi. Seoses alliansi Euroopa väejuhatuse heidutusmeetmetega ei saabunud Baltikumi ju mitte NRFi maakomponendi valmisolekuüksused, vaid hoopis USA 173. õhudessantbrigaadi võitlejad. 

Kas selle põhjuseks on NRFi puudulik valmisolek? Või mõnede liitlasriikide soovimatus NRFi Venemaa naabruses rakendada?

Lääne-Euroopa „pidurid"

Venemaa-Ukraina sõjaga seonduv julgeolekuolukorra teravnemine on näidanud, et liitlasriikide tahe ja võime toimunule reageerida on väga erinevad. Mõni Lääne-Euroopa riik blokeerib ilmselgelt kogu alliansi ja ka Euroopa Liidu Venemaa suunalisi võimalikke ettevõtmisi.

USA reaktsioon on olnud kõige kindlameelsem. Ameerika Ühendriigid on saatnud igasse Balti riiki ja Poolasse kompanii suuruse maaväe üksuse. Ka Eesti õhuturbe küsimus on lõpuks saanud kümme aastat veninud lahenduse NATO õhuturbeoperatsiooni laiendamisega Ämari lennuväljale.

USA vägede saadavus on Eesti julgeoleku seisukohast võtmetähtsusega. Positiivne on, et Afganistani operatsioon hakkab lõpule jõudma, kuid islamiriigi ISi (Islamic State) pealetung Põhja-Iraagis ja Süürias hakkab nõudma järjest rohkem Ameerika Ühendriikide tähelepanu ning võib juba lähitulevikus vähendada USA vägede saadavust.

Külma sõja ajal ei kavatsenud NATO riigid ootama jääda, millal Nõukogude väed Lääne-Saksamaal asuvast ja lageda maastikuga nn Fulda august (Fulda Gap) läbi murravad või ammugi Atlandi ookeani äärde välja jõuavad, et siis kuidagiviisi juhtunule reageerima hakata. Lisaks USA vägedele olid alliansi toonase ääreriigi Lääne-Saksamaa territooriumile paigutatud ka Briti ja Prantsuse väekontingendid. Iga hetk oldi valmis agressiooni tõrjumiseks.

Heidutus-ennetus ausse!

Tollal järeleproovitud ennetamisprintsiip tuleks uuesti au sisse tõsta. Alliansi Lääne- ja Kesk-Euroopa tuumikriikidele tähendaks see osa oma relvajõudude paigutamist ääreriikide territooriumile.

Mida otsustati NATO Walesi tippkohtumisel? Kaks peamist otsust olid:

1.         Peatada kaitsekulutuste vähendamine ning suurendada neid järgmise kümne aasta jooksul 2 protsendini liikmesriikide SKTst.

2.         Tõhustada kiirreageerimisvõimet, lühendada reageerimisaega ning moodustada diviisisuurune kiirreageerimisüksus.

Kas Walesi tippkohtumise otsused vastavad muutunud julgeolekuolukorrale ning suudavad vastata väljakutsele, mille Putini režiim on NATOle esitanud? Paraku ei suuda. Need vastused ei ohjelda Putinit. Need ei tekita vastukaalu. Vastupidi, need julgustavad teda.

Putinit ohjeldaks ainult ennetamisprintsiibi rakendamine. Praegu ollakse NATOs sellest veel kaugel.