Leo Kunnas: Sõjalise riigikaitse arenguplaan tuleb ümber teha
Eelmises loos analüüsisin kokkuvõtvalt, millist mõju avaldab Eesti julgeolukorrale viimastel aastatel toimunud ja lähitulevikus ilmselt jätkuv NATO Euroopa-liitlaste sõjaline nõrgenemine, Venemaa tugevnemine ning USA vägede väljatõmbamine Euroopast ja keskendumine Vaikse ookeani piirkonnale.
On selge, et Nõukogude Liidu lagunemise järgne suhteliselt soodus julgeolekuolukord on jäänud minevikku. Uus, tunduvalt keerulisem ajajärk, mis algas tegelikult juba Venemaa-Gruusia sõjaga, nõuab kaitsepoliitikat, mis tasakaalustaks Venemaa kasvavat sõjalist võimsust. Samuti on selge, et Eesti uues sõjalise riigikaitse arenguplaanis pakutu ei suuda vastata väljakutsetele, mida Venemaa kiire sõjaline tugevnemine Eestile esitab.
Võtan veel kord arengukava nõrgad kohad kokku.
Senine nelja kaitseringkonnaga detsentraliseeritud juhtimisstruktuur tahetakse likvideerida. Kaitseringkondade kaotamine tähendaks kadu ka ringkonnaülemate alluvuses olevatele kaitseväe-põhistele reservüksustele, kuna neil poleks kaitseväe sõjaaja struktuuris enam kohta. Praegune umbes 42 000 inimest hõlmav sõjaaja kaitsevägi väheneks pea poole võrra.
Mida pakutakse siis asemele? Kogu maakaitse üleandmist Kaitseliidule ning eraldi toetusväejuhatust kaitseväe logistiliseks tagamiseks, seega mitut parelleelselt kulgevat killustunud juhtmisahelat, mis ei oma enne kaitseväe juhatajani väljajõudmist mingit omavahelist kokkupuutepunkti.
Kaitseliit ei suuda asendada kaitseväge konventsionaalses sõjapidamises, mida on vaja riigi võtmepiirkondade oma käes hoidmiseks kuni liitlasväed kohale saabuvad. Kaitseliidu üksused ei suudaks täita operatiiv-taktikalist tühjust, mis kaitseringkondade ja nende kaitseväe-põhiste üksuste kaotamise korral paratamatult kahe manööverbrigaadi ümber tekiks.
Kavas väljapakutud kaitseväe juhtimisstruktuur on ühtaegu nii ülimalt kontsentreeritud kui samal ajal ka killustunud ja habras. Säärase juhtimisstruktuuriga muudaksime end ise suurriigi ideaalvastaseks.
Võimekused
Järgneva kümnendi jooksul ei saaks kaitsevägi juurde ühtegi uut võimekust. Kõik olulised võimelüngad - soomusmanöövrivõimekuse, miiniveeskamise võime ja keskmaa õhutõrje puudumine - jääksid alles ka kümne aasta pärast. Ilma tankideta ei ole soomusmanöövrivõimekust (selle klassikalises, mehhaniseeritud sõjapidamise tähenduses) võimalik luua.
Ka jätab kava jätkusuutliku lahenduseta Tallinna Nõukogude-aegsetes amortiseerinud sõjaväelinnakutes paiknevate väeosade infrastruktuuri probleemi. Viivitamine või väljapakutud hädapärased lahendused ei vii kuhugi. See Gordioni sõlm tuleks läbi raiuda ehk ehitada uus väeosa Jägalasse.
Mida siis selle arengukavaga peale hakata?
Vastus on lihtne: see tuleb ümber teha. Olulisemad vead on mõistlik parandada kohe, juba uue nelja-aastase arenguplaani tegemise käigus.
Aga sellest üksi ei piisa. Uus arengukava käsitleb sõjalist riigikaitset, kuid laiapõhjalise riigikaitse teised valdkonnad on ikka veel katmata ja vastav arenguplaan tegemata. On vaja koostada laiapõhjalise riigikaitse arengukava järgnevaks kümnendiks ning see ellu viia. Mil muul moel oleks võimalik tagada ühiskonna funktsioneerimine ka kriisi- ja sõjaolukorras ning tsiviilelanikkonna eluspüsimine?
Seegi pole veel kõik. Eesti vajab kriisi- ja sõjaaja ressursiplaani. Selle tinglik maht võiks olla suurusjärgus neli miljardit eurot. Võrdluseks: Eesti garantiide maht euroala päästemehhanismidele on umbes kaks miljardit eurot. Lihtsas maakeeles väljendudes - rahvusvahelise ja/või siseriikliku olukorra teravnemisel peaks riik olema valmis kiires korras laenu võtma, et sõjaaja kaitseväe ja Kaitseliidu relvastuse-, varustuse- ja laskemoona puudujääk täita.
Ning lõpuks - taandarengukavast lähtuv kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduse muutmise eelnõu, mille teine lugemine Riigikogus on planeeritud 15. jaanuariks, tuleks menetlusest maha võtta.
