Leo Kunnas: Rahvaesindajate raske valik
Poolthääled seadustaks uues sõjalise riigikaitse arengukavas väljapakutud kaitseväe vigase juhtimisstruktuuri. Kaitseringkonnad kaoksid ja koos sellega lakkaks olemast ka kaitseväe detsentraliseeritud juhtimissüsteem. Kaitseväe-põhistele reservüksustele poleks enam struktuuris kohta ning sõjaaja kaitsevägi kahaneks pea poole võrra.
Asemele tekiks kolm eraldi paralleelset ja killustunud juhtimisahelat jalaväebrigaadidele, Kaitseliidule ja loodavale toetusväejuhatusele. Neil poleks enne kaitseväe juhatajani jõudmist mingit omavahelist kokkupuutepunkti. Säärane juhtimissüsteem oleks ülimalt haavatav.
Juhtimissüsteemi kontsentreerituse poolest muutuks Eesti suurriigi ideaalvastaseks. Eesti pinnal toimuva sõjalise konflikti korral ei oleks säärase juhtimisstruktuuri ja sedavõrd väikese sõjaaja kaitseväega mingit šanssi võita või liitlasvägede saabumiseni vastu pidada.
Oletagem, et rahvaesindajad annavad kaitseväe korralduse seaduse muutmisele rohelise tee. Mis saaks sel juhul edasi?
Kaitseväe praegune juhtimissüsteem lammutataks. Kaitseväe sõjaaja juhtimisvõimekus läheks tagasi 1990. aastate tasemele. Aga loomulikult poleks see kõik. Juhtuks veel palju muudki.
Aga mida? Seda ei ole raske ära arvata. Pole vaja teha mingeid abstraktseid oletusi. Kõik see, mis toimuma hakkaks, on meie lõunanaabrite juures, Lätis ja Leedus, juba aset leidnud.
Esimesena, juba järgmise valitsuse ajal, satuks surve alla ajateenistuse maht. Kui sõjaaja kaitseväe suurus piirduks kõigest umbes 12 000 inimesega (kaks kolme jalaväepataljoniga brigaadi ja keskalluvusega üksused) oleks poliitikutel ja kaitseministeeriumi ametnikel hea küsida - kas nii väikese sõjaaja kaitseväe ülalpidamiseks on ikka vaja aastas teenistusse kutsuda 3300 kutsealust? Tekiks kiusatus ja surve ajateenistuse vähendamiseks.
Eesti sõjalise riigikaitse raskuspunkt on teatavasti rahva kaitsetahe ja valmiolek riiki kaitsta. Raskuspunkti ohustab praegu kolm tegurit: osaline, vaid alla poole kutsealuste aastakäigust hõlmav ajateenistus, kodanike võõrandumine riigist, mida põhjustavad poliitikute ning riigiametnike ebakompetentsed otsused ja ülbe juhtimisstiil ning võitlusvõimelise meeselanikkonna massiline lahkumine riigist.
Mida vähem mehi riiki teeniks ja sõjaaja ametikohtadele määrataks, seda enam kasvaks ühiskonnas ükskõiksus riigikaitse suhtes. Sõjaline riigikaitse marginaliseeruks, nagu on juhtunud Lätis ja Leedus ning mitmel pool mujal Euroopas.
Järgmine küsimus, mis poliitikutel tekiks - milleks me panustame kaitsekulutusteks 2% SKTst ja mida me selle raha eest saame? Jällegi on silme ees Läti ja Leedu näide - lõunanaabrid kulutavad riigikaitsele praegu umbes 1,2% ja 0,8% SKTst ning midagi pole juhtunud, NATOst kedagi ju välja ei visata.
Ning mida me siis tõesti saaksime? Uue arengukava järgi sõjaaja kaitsevägi väheneks, ühtegi uut võimekust juurde ei tuleks, merevägi oleks sama võitlusvõimetu nagu enne ning kümnendi tähtsaimaks ehituseks kujuneks kaitseministeeriumi uus hoone. See ei oleks isegi paigaltammumine. See oleks tagasiminek.
Et ühiskond oleks nõus pikaajalises perspektiivis sõjalisse riigikaitsesse panustama, on vaja tulemusi. Uue arengukava elluviimine paraku tulemusi ei tooks, vähemalt mitte esmase iseseisva kaitsevõime kasvu osas.
Teine võimalus oleks suurendada efektiivsust, ehk lõpetada tegevused, millest ei ole esmase iseseisva kaitsevõime arendamisel kasu. Samuti ei tasuks olla igas pulmas peigmees või igal matustel surnu ning toppida nina Aafrika kodusõdadesse või osaleda õppustel Lõuna-Euroopas. Kahjuks säärast hädavajalikku kokkutõmbamist ei toimu.
Siit ei oleks raske leida ettekäänet kaitsekulutuste vähendamiseks. Järgmise-ülejärgmise valitsuse ajal tõuseks kaitsekulutuste kärpimine üha rohkem päevakorda, sest tööjõulise elanikkonna riigist lahkumise ja pensionäride hulga suurenemise tõttu on eelarvet järjest raskem tasakaalus hoida.
Paraku ei ole need siseseriikliku või sisepoliitilise arengu küsimused. Julgeolekupoliitilised protsessid meie ümber leiavad aset meie tahtest või arvamusest sõltumata: Euroopa nõrgeneb, Venemaa tugevneb ning USA eemaldub. Meiegi valiksime sel juhul allakäigu tee.
