Leo Kunnas: Kuidas tugevdada Läti ja Leedu kaitsevõimet?

 (71)
Leo Kunnas
Leo KunnasFoto: Ilmar Saabas

Eelmises loos kirjutasin sellest, mida peaks liikmesriikide sõjaline allianss NATO tegema oma ebasoodsas geopoliitilises asukohas paiknevate ääreriikide, eriti Baltikumi, kaitsmiseks.

Probleem on tegelikult kahepoolne. Sama hästi võib küsida: mida on Balti riigid ise enda kaitsmiseks ära teinud? Mida peaks veel tegema?

Küsimused on eriti asjakohased kriitika valguses, mida Eestis on meie lõunanaabrite kaitselahenduste kohta esitatud. Aga pelk kriitika, mis ei paku probleemidele lahendusi, on kasutu.

Seepärast püüangi nüüd analüüsida, mida peaksid Läti ja Leedu oma riigikaitse korralduses muutma, et neid riike oleks sõjalise kallaletungi korral ülepea võimalik liitlasvägede saabumiseni kaitsta ning Eesti ei jääks piltlikult väljendudes „kotti".

Alustuseks ütlen kohe, et kaitsekulutuste tõstmine 2 protsendini SKTst oleks mõistlik, aga see pole võluvits, mis lahendaks meie lõunanaabrite sõjalise riigikaitse probleemid. Ka Soomes langeb kaitsekulutuste osakaal pärast lähiaastate ulatuslikke kärpeid umbes 1,2 protsendini SKTst, mis on ju Lätiga samal tasemel. Samas on kahe naaberriigi kaitsevägede võitlusvõime omavahel täiesti võrreldamatu.  

Seotud lood:

Soome kaitsevõimel on ruumi kukkuda

Seoses kaitsekulutuste kärpimisega tehakse Soomes praegu kaks ohtlikku viga - vähendatakse sõjaaja kaitseväe suurust 350 000 inimeselt 230 000 inimeseni ning kaotatakse kaitseringkondade staabid. Kahtlemata mõjutab see Soome kaitsevõimet negatiivselt. Soome eeliseks on aga see, et on ruumi kuhu kukkuda - riigikaitse tervikuna on eelnevate aastakümnetega ehitatud sedavõrd tugevaks, et paari valeotsusega seda põhja ei lase.

Eestil, Lätil ja Leedul säärast mänguruumi pole, sest tuli ju Baltikumis sõjaline riigikaitse pärast iseseisvuse taastamist nullist üles ehitada. Iga vea mõju on seetõttu pikaajaline ja kaugeleulatuv.     

Palju tähtsam on sisu ehk see, mida kaitsekulutuste raha eest saab. Ühe brigaadi (Lätis seegi pika miinusega) ning Kaitseliidu sõsarorganisatsioonidega (Zemezardse ja KASP) pole meie lõunanaabritel võimalik sõjalise konflikti korral liitlasvägede saabumiseni vastu pidada. Selleks on vaja palju suuremaid sõjaaja kaitsevägesid.

Sõjaaja kaitsevägede ehk reservüksuste loomiseks on omakorda vaja mitte ainult kohustuslikku ajateenistust, vaid hoolikalt planeeritud ja mõtestatud ajateenistust, mille käigus valmistatakse ette terviklikke reservüksusi, nagu Eestis, Soomes, Norras, Iisraelis ja mujal.

Ajateenistus ilma üksusepõhise väljaõppeta (näiteks olukord, kus ajateenijaid rakendatakse kõrvaliste ülesannete täitmiseks või lihtsalt augutäiteks) oleks mõttetu, sest see ei võimaldaks sõjaaja kaitseväge luua. Just selline oli seis enne ajateenistuse kaotamist Lätis ja Leedus.  

Kaliningradi enklaav

Kui suured peaksid siis meie lõunanaabrite sõjaaja kaitseväed olema? Lätis viib mitu suurt maanteed idapiirilt otse Riiani. Mida lõuna poole, seda lagedamaks ja vähem kaitset pakkuvamaks maastik muutub.

Leedu seisab silmitsi mitme tõsise operatiiv-strateegilise probleemiga: pealinn Vilnius paikneb väga lähedal Venemaa liitlase Valgevene piirile, Kaliningradi enklaav kiilub uppumatu lennukiemalaevana Leedu ja Poola vahele ning Leedut (ja sellega kogu Baltikumi) ühendab Poolaga (ja selle kaudu teiste liitlasriikidega) vaid suhteliselt kitsas maariba, mida on hõlbus läbi lõigata.

Seega on selge, et Läti, seda enam Leedu sõjaaja kaitsejõud peaksid olema suuremad kui Eesti praegune umbes 42 000 inimest.

See tähendaks loobumist täiselukutselisest kaitseväest, mille meie lõunanaabrid on NATO tuumikriikide eeskujul ja alliansi juhtstruktuuride ametnike soovitusel omaks võtnud. Lahendused, mis võivad olla ratsionaalsed ja toimivad liitlaste selja taga paiknevatele suurriikidele, ei kõlba aga alliansi väikestele ääreriikidele.

Profiarmee miinused

Miks? Esiteks, täiselukutseline kaitsevägi on liiga väike. Sellega võib küll osaleda riigivälistel sõjalistel operatsioonidel, aga oma territooriumi kaitsmiseks sellest ei piisa. Teiseks, see on liiga kallis. Võib paika panna rusikareegli - iga täiselukutseline kompanii sööb kahekümne aastaga ära ühe reservpataljoni ja iga pataljon reservbrigaadi. Kolmandaks, täiselukutselise kaitseväe seos tsiviilühiskonnaga on liiga nõrk, et ühiskondlik eliit selle käekäigust suuremat hooliks.

Viimaste aastakümnete praktikast ei ole teada ühtegi juhtumit, kus väikeriigi elukutseline kaitsevägi oleks suutnud osutada suurriigi agressioonile edukat vastupanu. Kuus päeva kestnud Venemaa-Gruusia sõda on siin klassikaliseks näiteks.

Võib ju väita, et Gruusia täiselukutseline armee oli tubli ning tegi oma parima. Aga see oli liiga väike, et takistada Venemaal saavutamast oma sõjalis-poliitilist eesmärki - Lõuna-Osseetia ja Abhaasia täielikku okupeerimist ja Gruusiast eraldamist.

1990. aasta augustis ei suutnud Kuveidi väikesearvuline täiselukutseline armee Iraagi agressioonile märkimisväärset vastupanu osutada (lahingutegevus kestis 2 päeva). USA juhitud koalitsiooniväed olid sunnitud seitsme kuu pärast riigi vabastama.

Samasuguse näite võib tuua Panamast, kus USAs sõjaväeakadeemias õppinud hilisem narkoparunist diktaator Manuel Noriega ehitas ameeriklaste eeskujul üles pisikese elukutselise sõjaväe. See polnud võimeline 1989. aasta detsembris asetleidnud Ameerika Ühendriikide invasiooni tõrjuma. USA relvajõud kaotasid sissetungi käigus kõigest 23 meest langenutena.

Mida on liiga vähe, seda on lihtsalt liiga vähe.

Läti ja Leedu kaitsevägedel on täpselt samasugused võimelüngad nagu meil - soomusmanöövrivõimekuse, miiniveeskamise võime ja keskmaa õhutõrje puudumine. Enne masuga kaasnenud kaitsekulutuste kärpimist uut varustust küll hangiti, eriti Leedus, aga kogused olid väga tagasihoidlikud, kuna sõjaaja kaitsevägede ülesehitamist ja varustamist ei peetud vajalikuks. Masujärgsel perioodil pole lõunanaabrid suuremaid varustusehanked enam teinud, sest lõviosa kärbitud kaitsekulutustest on neelanud personalikulud.

Sõjaaja kaitsevägede varustamiseks vajaksid Läti ja Leedu (täpselt nagu Eestigi) kriisi- ja sõjaaja kaitse-eelarveid. Kui oma kaitseministrile esitatud nõuandes kalkuleerisin Eesti vastava eelarve suuruseks umbes neli miljardit eurot, siis ega Lätis ja Leeduski need summad väiksemad poleks, pigem suuremad.

Mitte väga ammu tegi Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson tähelepanuväärse avalduse - pärast kaitsekulutuste drastilist kärpimist ja täiselukutselisele armeemudelile üleminekut suudaksid tema alluvad Rootsi-vastase agressiooni korral vastu panna ühe nädala.

Probleemi ei ole võimalik lahendada, kui selle olemasolu ei tunnistata. Rootsil on võimalik oma kunagine kaitsevõime taastada, kuna rootslased möönavad, et on selle alandamisega liiale läinud.  

Pärast probleemi määratlemist on võimalik leida ka lahendus. Kui Lätile ja Leedule ei kõlba kaitselahenduste otsimisel eeskujuks maavillane Eesti, siis võib häid eeskujusid leida ka teiste NATO ääreriikide seast.

Norralannade kohustuslik ajateenistus

Näiteks Norrast. Norra ei ole Euroopas valitseva üldise kaitsekulutuste kärpimise ja ühepoolse desarmeerimislainega kaasa läinud ega oma sõjaaja kaitsejõude likvideerinud. Vastupidi. Hiljuti kehtestati Norras soolisele võrdõiguslikkusele viidates hoopiski naiste üldine ajateenistuskohustus. Olulisemad suurhanked (näiteks uute hävituslennukite hange) finantseeritakse väljaspool kaitse-eelarvet.

On selge, et NATO ääreriigid vajavad teistsuguseid kaitselahendusi kui tuumikriigid. Island on siiamaani ilma armeeta hakkama saanud ning küllap tuleb samamoodi toime ka edaspidi. Kõik sõltub geopoliitilisest asukohast.

NATO kõige haavatavamate ääreriikidena ei saa Balti riikide kaitselahendused olla üksteisest diametraalselt erinevad nagu praegu, mil Läti ja Leedu käituvad nagu alliansi tuumikriigid sügaval liitlaste selja taga.