Lenini lemmikautor – Tommaso Campanella
„Päikeselinna” mõneltki leheküljelt vaatab vastu midagi sunnitöölaagritaolist, milleks Lenin ju Venemaa muutiski. Töödejuhatajad hoiavad seal inimestel kogu aeg silma peal ja karistavad lohakaid. Häda sellele, kes sõna ei kuula – järgneb ihunuhtlus, pagendamine või surm. Mehed ja naised söövad eraldi, perekondi ei ole. Leninile meeldis ilmselt ka see, et kündma, külvama, kõplama ja saaki koristama minnakse pasunapuhumise ning trummipõrina saatel – nagu kommunistlikule laupäevakule.
Võis meeldida ka Hitlerile
Mõned leheküljed sellest raamatust võisid meeldida ka Hitlerile. Näiteks passaažid, kus jutustatakse Päikselinna rahva tõuparanduse süsteemist. Lapsi sünnitatakse seal soojätkamise nõukogu juhatusel. Nõukogu liikmed jälgivad, kes on soojätkamiseks kõlblik ja küps, ning viivad siis omavahel sobivad kokku: mõtlikud mehed annavad Päikselinnas järglasi südikate naistega, elu täis mehed vagade naisterahvastega, paksud peenikestega, pikad lühikestega jne. Nõukogu määrab, mis päeval, mis kellaajal ning mis ruumis kokkumääratud paar sigitamisprotseduuri läbi teeb. Kui tõug on parandatud (õiged lapsed sünnitatud), võib igaüks elada sellega, kellega meeldib. Mehed, kes endale teenimatult kauneid naisi tahavad, kavaldatakse üle – naistele mehi valides heidetakse liisku, aga nii, et alati langeb see väärika mehe kasuks. Hitler oma rassihügieeniga nii kaugele ei jõudnud.
Mõnevõrra üllatas, et Lenini lemmikraamatus, marksismi ühes allikas, tuleb inimese surm nii lihtsalt ja räigel viisil. Sõdur, kes käskudele ei allu, suletakse lõvide ja karudega ühte puuri, enesekaitseks käes ainult kaigas. Naisi, kes silmnägu võõpavad ja maani kleidis ringi käivad, et oma jämedaid säär varjata, ootab surmanuhtlus, kusjuures surmaotsuse viib täide rahvas ise – süüdimõistetu visatakse kividega surnuks, valades ise silmavett ja oodates jumala kinnitust, et haige liikme eemaldamine vabariigi keha küljest oli õige.
Ent iga raamatut tuleb vaadata oma ajas ja Campanella aeg oli inkvisitsiooni aeg. Siis hukati Giordano Bruno ja Campanellat ennast ähvardas surm juudiga läbikäimise pärast.
„Huntide ja karude aega” taustaks võttes tulevad „Päikeselinnas” ka inimsõbralikud leheküljed reljeefsemalt esile. Märkad, et sõdurid õpivad seal vaenlast haavama, mitte tapma. Sõjas tekitatakse vaid hädavajalikke purustusi ja neidki ainult ühe päeva jooksul. Pärast lahingut viha ei peeta. Orje ei võeta. Nälga keegi ei kannata. Oma kaaslasi kutsutakse vendadeks. Nagu mehed, nii tegelevad naisedki teaduste ja kunstiga. Elatakse õnnelikult 170-aastaseks. Päris kahju, et selle kõigeni pidi jõudma totalitaarse ühiskonnamudeli toel.
Valguskiired pimeduseriigist
Dekabristide kohta öeldi, et nad ründasid taevast, samad sõnad sobivad ilmselt ka Campanella kohta. „Päikeselinna” kirjutas ta vanglas, kus oli nii lugemine kui ka kirjutamine karmilt keelatud. Iga vanglast salaja väljatoimetatud lehekülg võis minna maksma elu. Vangipõlv kestis kokku ligi 30 aastat. Kui Campanella vabadusse pääses, varastasid inkvisitsiooni käsilased ta käsikirjad korduvalt ära ja nii pidi ta oma raamatuid mitu korda uuesti kirjutama. Seega on enamik tema teostest valguskiired pimeduseriigist, kui Vene ajaloost võrdlusi otsida.
Lõpuks Campanella siiski vabaneb vanglast ning me näeme, kus oli tema õige koht – temast sai paavsti soosik ja seejärel kardinal Richelieu nõuandja. Muide, Richelieu palvel koostab Campanella 1638. aastal sündinud tulevase kuninga Louis XIV horoskoobi ja ennustab, et see kuningas viib tema Päikeselinna idee ellu. Seda ei juhtunud, küll aga läks Louis XIV ajalukku Päiksekuningana.
Artikkel on pärit Õpetajate Lehest
