Poolel teel kihutab meist mööda seljakotita Marko, kõigist õhutusavadest avatud püksid minekutuules laperdamas ja nägu naerul. Tema hoog ja energia innustavad korraks meidki. Innustavad ka siis, kui ta mõne aja pärast sama hoogsalt meile uuesti vastu tuleb ja teatab, et Razdelnaja on temal nüüd tehtud.
Aga Razdelnaja nõlv on nii-ii pikk. Ja jällegi: hoolimata ilusast selgest ilmast ei saa aru, kui kaugele-kõrgele veel tõusta tuleb. Lõpp paistab pidevalt olevat üsna lähedal, kohe-kohe käeulatuses… ja pole seda ometi. Vähehaaval hakkab kohale jõudma, mida Jaan tahtis öelda oma hoiatusega ettekujutamatult suurest mäest.
Äkki, lausa mõne minuti jooksul, kaob ere päike ning ümbrus mattub piimjasse uttu. Algab kerge lumesadu. Topime end kiiresti soojemalt riidesse ning ilmast murelikuks muutunud Leivo kiirustab ette, et laagri poole viiv rajaots tipus üles leida, enne kui see lume alla mattub. Mina ja Maarika kulgeme talle vähehaaval järgi ning kui lõpuks üles jõuame, liigume taas kolmekesi.
Laagripaigas hõivame esimese vaba telgikoha. Suurem osa lumemüüri on eelmiste kasutajate poolt valmis ehitatud ja alles, kuid sellest hoolimata on telgi püstitamine selles kõrguses ja pärast väsitavat teekonda raske töö. Tuiame pooluimaselt ringi ning telgi kindlustamine võtab terve igaviku. Kogu aja sajab ka lund ja puhub tugev tuul, nii et väljasolek on kõike muud kui meeldiv.
Maarika kurdab külmatunnet ning kui telk püsti saab, poeb kohe sisse. Ma ei mõtle sellest just kõige sõbralikumalt, sest väljas teha on veel palju… kuid kui ükskord telki jõuan, ehmatab Maarika sellega, et tal on tugev vappekülm. Kahetsen oma pahuraid mõtteid ja tunnen tõsist muret: Maarika väriseb ja vappub nii, et tal hambadki suus plagisevad.
Leivo hakkab priimust üles panema ja kohe juhtub teinegi õnnetus. Oleme üles kaasa võtnud priimuse, mille shlang on parandatud — ja just nüüd lahvatab paranduskohast leek. Priimus on kasutamiskõlbmatu ning see tähendab, et meie oleme tipuürituse eel ilma veeta ja sooja söögita.
Mitte küll lootusetult. Meie naabrusse pargib oma telgi ukrainlaste grupp ning saame nende priimust laenata. Oi, vastik on lumest lund sulatada, tahaks juba telki ja pikali — ja nii läheme kergema vastupanu teed ning sulatame lund ainult tänaseks ja sedagi nii vähe kui võimalik. Pärast muidugi kahetseme, aga tarkus tuleb ikka tagantjärele.
Leivo arvab, et Maarika peaks homme alla minema: niisuguste haiguseilmingutega on tõusu jätkamine ohtlik. Või vähemalt peaks ta jääma hommikul laagrisse ning üritama tippu edaspidi, tervenenuna. Ent Maarika tunneb end teejoomise järel juba paremini ning tahab kindlasti homme edasi tulla. Ei ole Maarikal Andruse kindlameelsust õigel ajal loobuda… Ka mina toetan teda, arvates, et vappekülmahoog tuli lihtsalt Razdelnaja-pingutusest tingitud üleväsimusest. Tundub kuidagi ülekohtune, et ta peaks katkestama, kui on juba nii kõrgele jõudnud!
Mis saab Leivo kahe naise veenmise vastu! Otsustame, et alustame homme tõusu kolmekesi ja hommikul kell kuus.
Miks ma küll Leivot ei kuulanud! mõtlen ma kaks päeva hiljem kümneid ja kümneid kordi…
Esimene tipupäev
Läbi une kuulen telgi kõrval raskete saabaste trampimist. Vaatan kella: veerand viis. Kas tõesti juba minnakse? Kuhu jäi siis jutt tõusu algusest kell kuus?
Ka Leivo hakkab end vähehaaval riidesse pusima. Kolmekesi kaheses telgis, kotid pealekauba, saab seda teha ainult ükshaaval. Iga liigutuse peale rabiseb laest sinna härmatanud lund, on kohutavalt kitsas ja ebamugav. Külm niikuinii. Aga väljas on tuulevaikne ja ei saja — nii et tipuilm.
Maarika ütleb, et tunneb end juba palju paremini ning tuleb kindlasti üles. Sööme kolme peale ühe purgi kondenspiima — priimust, et teed teha või lihtsalt lumest vett sulatada, meil ju pole. Tunnen hirmu raske veepuuduses päeva ees, kirun ennast, et õhtul ukrainlaste priimuse peal rohkem vett teha ei viitsinud — aga mis enam parata. Leivo pakib kotti karbi sprotte, natuke juustu ja pähkleid: sellest peab saama lõunasöök. Komme ja magusat võtab igaüks ise.
Leivo on juba ammu väljas, kui meie Maarikaga muudkui kohmitseme ja kohmerdame. Külma on kindlasti oma kakskümmend viis kraadi, sest kinnasteta ei saa midagi teha: näpuotsad muutuvad pea silmapilk tundetuks, kui nendaga külmade kasside vastu puutuda või kasvõi bahillide lukku sulgeda.
Ootamatuks rõõmuks näen mõne telgi kaugusel üht paari, kes priimusega sebimise on lõpetanud. Hõikan neid ja saadan Maarika priimust laenama, et pisutki vett saada. Muidugi võtab vee sulatamine aega, aga senikaua kui Maarika ja mina veel valmis pole, võib seda teha. Meie rõivastumise lõpuks saame vett kokku umbes kolm klaasitäit — vähe küll, aga ikka parem kui mitte midagi.
Kell on kuus läbi, kui lõpuks teele asume. Traversseerime Lenini hiiglaslikku ja kohati järsku nõlva mööda aina ülespoole ja ülespoole. Leivo kruvib tempo üles — nii selleks, et sooja saada kui selleks, et esimesed lahkujad on juba ligi kaks tundi ees. Oleme tõepoolest hiljaks jäänud ja tunnen end süüdi — vee sulatamise, riietumisel kohmerdamise ja varsti juba ka liiga aeglase liikumise pärast, sest tunnen, et selles tempos ma püsida ei jaksa.
Paistab, et Maarikagi tunneb sama, sest ka tema hakkab vähehaaval maha jääma. Leivo peab meid üha sagedamini ja sagedamini järgi ootama. Poole tõusu peal on selge, et nii meist küll keegi tippu ei jõua: meie Maarikaga oleme eilsest Razdelnaja ületamisest veel liiga kurnatud ning Leivo lihtsalt raiskab meid oodates aega. Pealegi pole ma üldse kindel, kui kaugele me niimoodi minna jaksame. Aga täna on ideaalne tipuilm, kuidas võib lasta seda raisku minna! Lenin on kurikuulus oma heitlike ja ebapüsivate ilmastikuolude tõttu, võibolla lähemad järgmised päevad, mis meil varuks, enam ülesmineku ilma ei tulegi… Oleme ainult kolmekesi tipuüritusel ja kui meie nüüd sangpommidena Leivo jala küljes ripume, võibolla ei saa siis keegi meie grupist tippu… Millegipärast tundub mulle väga oluline, et vähemalt keegi meie grupist tipu vallutaks: nulliring oleks tagasipöördumisel eriti piinlik.
Ehkki üksi ülesminek on tungivalt ebasoovitav (et mitte hullemini öelda), valmib mul ühel hetkel otsus: laseme Leivol minna. Pean hingeldades sütitava kõne kui vajalik on, et keegi meie grupist tippu jõuaks, annan Leivole väikse veekoguse (nii umbes pool klaasi, rohkem ta suuremast pudelist juurde kallata ei lase) — ning minu suureks heameeleks võtab Leivo meie pakkumise vastu ja asub teele.
Meie Maarikaga ronime samuti aeglaselt ülespoole. Ilm muutub soojemaks, päike hakkab paistma. Meie taktika on lihtne: läbida võimalikult kiiresti need lõigud, mis jäävad mäeveru varju, ja puhata päikesepaistes. See on hea ja mõnus.
Kolme tunni pärast jõuame tõusu lõppu. Uhke tunne on vaadata Camp3 suunas, mis paistab kui tilluke kobar kaugel all, samuti saab vaadata lagipähe eilsele piinale Razdelnajale: oleme temast vähemalt sada meetrit kõrgemal. Uus kõrguserekord!
Parandame oma kõrguserekordit veelgi, tõustes aeglaselt Camp4-ni (6400 meetrit) ja veel sadakond meetrit edasi. Tõus on nüüd palju laugem, liigume juba mööda platood. Vahepeal istume, puhkame, lobiseme, sööme kommi… Ilm on imeline, oleme pilvedest kõrgemal ning enamik Pamiiri paistab juba olevat me jalgade all. Kui tagasi mõelda, on see minu jaoks meie reisi kergemaid, helgemaid ja ilusamaid päevi.
6500 meetri kõrgusel otsustame, et me ei viitsi enam edasi minna (et end homseks mitte väga ära väsitada), ja alustame tagasiteed. Platoo peal on see lihtne, sest me ei ole eriti kaugel ja rada on hästi näha, aga hommikune tõus üllatab laskuma hakates järskuse ja ohtlikkusega. Mõni ime, et me ei suutnud Leivoga sammu pidada!
Camp3 on praktiliselt tühi, kui mitte arvestada äsja Camp2-st suuskadel tõusnud kahe ungarlasega. Nad on pikemat aega meie laskumist jälginud ning kui laskujad osutuvad kaheks rõõmsatujuliseks tibiks, kes väidavad end tulevat jalutuskäigult 6,5 peale, ei suuda suusamehed oma hämmastust varjata. Suhtlemise käigus kasutame juhust ja kurdame neile ka oma priimusemuret — ning ennäe! Kuttidel on kaasas tööriistad ja tugev teibirull ning lahtine shlang saab kindlalt metallotsa külge ühendatud. Saame ungarlastelt ka tuld (meie sütkar on Leivo kotti jäänud) ning elu muutub palju helgemaks. Sulatame lund, keedame kisselli ja teed nii praegu joomiseks kui termostesse varuks ning lähme telki pikutama. Poolvägisi sööme pisut eileõhtust külma kartuliputru ning Maarika jääb peaaegu silmapilk magama. Mina lesin niisama ning pean plaane homseks. Tänase jalutuskäigu järel on meil üsna kindel tunne, et piisavalt vara startides oleme mõlemad võimelised tipu ära tegema. Läheme aeglaselt ja rahulikult, võimalikult palju ressursse lõpuosaks hoides… Mis see meil kahel kangel tibil vähehaaval astuda! Kui ainult ilma oleks!
Pärastlõunal hakkavad üle Razdelnaja saabuma esimesed tõusjad Camp2-st. Saabub ka rõõmus üllatus Marko ja Tapani näol, kes on üleeilsest Razdelnajast kenasti taastunud ning Marko on veennud ka Tapani Camp3 tulema ja tippu üritama. Nüüd on tipuüritajaid juba viis ning nende hulgas ka Marko, kelle kohta Leivo on öelnud, et kui keegi mahajääjaist on võimeline tippu tõusma, siis just tema. Mina olen arvanud, et ka visa Boriss tuleb vähemalt Camp3sse, aga teda pole.
Kella neljast hakkan vähehaaval Leivot ootama: oli ta ju arvestanud tipuskäimiseks umbes kümme tundi. Ent teda ei tule. Ei tule ka kell viis ega kell kuus. Hakkab sadama lund, nähtavus muutub nullilähedaseks…Hakkan muretsema ning ennast süüdistama: olin ju mina see, kellele tundus väga oluline, et keegi peab tippu jõudma, ja olin ju mina see, kelle ettepaneku peale Leivo üksi teele läks… Maarika lahendab muretsemise ja ootamise probleemi sellega, et magab, nii ei saa ma südant ka lobisemisega kergendada…
Leivo tuleb lõpuks 14 tunni pärast. Omadega täiesti läbi. Ükskõiksuseni väsinud. Aitame tal kassid ja bahillid ära ning ta vajub telki istuma. Joob pool liitrit teed ja sama palju kisselli ja sama palju vett. Ütleb, et päris õiget tipuküngast vist ei leidnudki — kuskil polnud Lenini kuju, ehkki ta kõndis tundi kolm ühe künka otsast teise. Ja et just tee Lenini tippu olevat see tõeline lõpmatus.
Hiljem kuuleme veel, et söögid olevat ta tõusul kivide vahele peitnud, sest süüa ilma joogita küll ei suutnud. Tagasi tulles olevat tore näha olnud, kuidas mitmed jäljed söökide peidukoha juurde olid läinud, kuidas uudishimulikult oli peidetud asju vaadatud — ja kõik ilusti ja hoolikalt tagasi pandud. Ka olevat Leivol platoo lõpus varbad täiesti külmunud olnud, nii et ligi pool tundi oli ta päikese käes istudes pidanud oma varbaid masseerima.
Teine tipupäev
Lepime Marko ja Tapaniga kokku, et äratus on hommikul kell neli. Ärkamegi õigel ajal ja oleme õigel ajal telgist väljas. Kondenspiima pole meeles süüa, kuid võtame kaasa pool liitrit kisselli ja kommi. Söögiga ei hakka me Leivo kogemust arvestades end koormamagi.
Väljas on külmem kui eile. Muidugi seetõttu, et on kellaajaliselt varem, kuid on tõusnud ka väike tuul. Eile alustasin tõusu sulejopes, täna panen sellele ka tormijope peale. Kätte tõmban vanaema kootud villased käpikud ja nende peale suured sulelabakud.
Kasside rihmad on jäätunud nagu oleksid nad plekist. Pusin ja pusin, aga kasse alla ei saa. Kirun ja vannun. Ei aita. Lõpuks viskan kindad käest. Käed tunduvad küll hetkega jäätuvat, kuid saan siiski kassirihma kinni. Siiski on näpud nii tugevasti külma saanud, et hiljem ajavad kõik sõrmeotsad naha maha.
Võtame Maarikaga kahe peale ühe seljakoti, eeskätt sellepärast, et kui ilm soojeneb, siis oleks, kuhu liigseid riideid panna. Kaalun käes üht repsakajuppi ja pistan igaks juhuks ka selle kotisahtlisse. Kompass on taskus, nagu ka paar kortsunud väljaprinti marsruudikaardist.
Asume teele. Tõttöelda ei ole sugugi kergem liikuda kui eile, on ainult hulga külmem.
Algul läheb Maarika ette ja liigub nagu tal tavaks — kiiresti ja siis pikemat hingetõmbepausi tehes. Mina valin oma tavalise ühtlase aeglase tempo, et jõuvarusid võimalikult kauaks jätkuks. Veel ma muidugi ei tea, milleks ja kui kauaks täna neid jõuvarusid jätkuma peab..
Mõne aja pärast kohandab ka Maarika oma tempo minu omaga. Mõtlen, et ilmselt sellepärast, et ta tahab minuga koos käia. Muidugi on koos nii mõnusam kui turvalisem, pealegi pole Maarikal kompassi, mida platoo ületamisel võib vaja minna. Nii lähemegi edasi ühises tempos.
Umbes poole esimese tõusu peal läheb meist ette Marko, kohe varsti ka Tapani. Marko minek on väga hoogne ja võimas, usun seda vaadates kindlasti, et ta jõuab tippu. Ka Tapani liigub üsna kergelt ja kiirelt.
Meie Maarikaga jätkame rahulikult. Siiski möödume ühest üliaeglasest jaapanlasest ja veel paarist väiksemast grupist.
Jõuame tõusu lõppu ja Maarika kirub väsimust ja jõu lõppemist. Mina ka, sest loomulikult on tõus väsitav olnud. Arutame seda, kui väsinud Leivo eile tagasi jõudes oli ning Maarika ütleb, et eks me läheme niikaugele kui jõuame — kuni kella üheni. Olen nõus, et üle aja pole mõtet tippu taga ajama hakata: kella kolmeni üles kõndinud Leivol oli toeks GPS ja minu meelest lausa erakordne orienteerumisvaist mägedes liikumiseks, meil pole kumbagi. Siiski olen ma mõnevõrra üllatunud, et Maarika juba praegu plaanides korrektiive teeb: eile olime ju rääkinud julgelt ainult tipust. Ent ma ei pööra sellele erilist tähelepanu. Ma ei küsi Maarikalt, kui tõsine ta väsimus on ja kas ta tunneb end kuidagi ebatavaliselt. Ma ei taipa tähele panna, et Maarika pole varem kunagi väsimusest rääkinud, vaid pigem püüdnud end alati tegelikust reipamana ja tugevamana näidata. Tagantjärele tarkus on täppisteadus, aga tagantjärele vaadates on ohumärk juba sel hetkel suurte punaste tähtedega mu silmade ette kirjutatud, ainult ma ei osanud ega tahtnud seda lugeda.
Läheme edasi. Camp4-s on seekord mõned telgid. Red Fox, ju siis venelaste omad. Platool sirab ere päike, aga Tiina-teemalist unenägu meenutades kasutan üht puhkepausi kompassil asimuudi määramiseks. Õigemini kontrollimiseks, sest Leivo kompassi järgi olen juba eile selle paika pannud. Kõik on õige ja klapib.
Maarika tahab puhkepausidel istuda ja ega minulgi selle vastu midagi ole. Istumegi, ja taas jätan ma tähelepanuta selle, et varem pole Maarika kunagi niimoodi teinud. Istume isegi platoo ületamisel, kus tõus on aeglane ja peaaegu olematu. Pärast suurte kivide vahel ja järsemal tõusul ukerdades istume lihtsalt sagedamini. Maarika teeb naljaga pooleks juttu, et varsti on kell juba niipalju — kaksteist — et tuleb tagasi minna. Tegelikult on kell pool üksteist ja, tuletame meelde, tagasi pöörduma pidime alles kell üks. Nüüd ma saan aru, et Maarika moraalne jõud tippu minna on kadunud. Seda, et tegelikult on tal lõpukorral ka füüsiline jõud, ei taipa ma aga ikka veel. Ja ta ise teeb ilmselt kõik selleks, et seda ka enda eest varjata.
Maarika turgutamiseks näitan ees ja suhteliselt lähedal paistvat harja ja ütlen, et oleks lahe, kui me ikka sinna otsa jõuaksime. Siis oleksime arvatavasti umbes seitsme tuhande peal. Ja sinna pole pikk tee — natuke aega laugemat ja siis veel natuke aega järsemat tõusu. See kõlab nagu lapse meelitamine, sest tegelikult saame me mõlemad aru, et sinna on mitme tunni tee. Marsruudikirjelduste põhjal oleme ju praegu umbes 6600 peal.
Lähmegi edasi. Ühe tunni. Teise. Pool kolmandat. Oleme järsu tõusu alguses. Maarika istub kivile ja igasugune säde edasiminekumõttest on ta silmadest kadunud. Oleme jõudnud 6900-ni ning on näha, et siit edasi läheb karmiks.
Istume ja vaatame, kuidas mäetipp aeglaselt uttu mähkub. Võitlen endaga: tahaksin hirmsasti vähemalt 7000 peale minna, aga loomulikult olen ka mina väga väsinud ja allaminekumõte tundub ahvatlev. Selle kasuks räägib see, et ei saa ju Maarikat üksi jätta, selle kasuks räägib ilma halvenemine — põhjuseid allaandmiseks leiab ju alati. Samas annan endale aru, et jõuvarusid oleks mul veel mitmeteks tundideks, jaksaksin edasi minna küll.
“Kas lähme edasi või tagasi?” küsib Maarika. “Tagasi, sest vaata, mis ilm teeb,” vastan endalegi üllatuseks. Tegelikult pole see väike udu midagi nii hull ja ma tõesti ei saa aru, kuidas ma nüüd siis niimoodi loobun. Aga see otsus tuli nagu kuidagi minust sõltumatult.
Silmanähtava kergendusega tõuseb Maarika allaminekuks. Pöörame ringi teadmisega, et tipp jääb tegemata. Jääb käimata ka 7000 peal. Imelikul kombel polegi mul sel hetkel väga kahju. Kahjutunne ründab palju hiljem, all, koduteel…
Imelikul kombel tahab Maarika puhata ja istuda ka allaminekul. Isegi sagedamini kui üles tulles. Aga mul pole puhkamise vastu midagi: aega on meil allajõudmiseks ju väga palju ning väikses udus, nagu öeldud, pole midagi ohtlikku. Lausa mõnus on kõndimise vahepeal hinge tõmmata ja ringi vaadata. Jõuan läbi mõelda kõik maailma mõtted.
Platoo peal on rada veel hästi näha, nii et ma ei peagi oma kompassi välja võtma. Astume ja puhkame. Puhkame ja astume. Kindlasti ületame laskumisel platood kauem kui tõusul — aga no kuhu meil kiiret?
Päästetööd
Camp 4 juures istub Maarika taas puhkama, sest varsti pärast seda on ju pikk järsk laskumine. Red Foxi telkidest vaatavad uudsihimulikud näod — mis neil aklimatiseerumise ajal muud teha, kui tõusjaid-laskujaid vahtida.
Minul on kass lahti tulnud ja kummardun seda kohendama. Kassi kohal upakil olles pigem tunnen kui näen, kuidas Maarika keha äkki lõtvub ja ta pikali hakkab vajuma.
Siit edasi on raske sündmusi täpselt reastada. Kutid Red Foxi telgist tormavad meie juurde ning enne kui ma arugi saan, on Maarika kassidest ja bahillidest vabastatud, telki veetud, lamama pandud ja hapnikumask näole surutud. Vähe sellest: hoolitsevalt püsti hoides talutatakse mindki telgini, nagu kavatseksin minagi kohe pildi tasku panna. Alles mitmete enamvähem adekvaatsete venekeelsete häälitsuste peale julgevad abistajad veenduda, et minuga on kõik korras.
Hoolitsejate telgis on terve medikamentide ja varustuse ladu. Kuni Maarika hapniku all toibub, saan mina vestluse käigus teada, et tegu on alpinistidest julgestusgrupiga, kes peavad julgestama paari päeva pärast lennukilt Lenini tippu heidetavaid parashütiste. Tegu on saate “Russki Ekstrem” võtetega — ja õnnekombel andis Maarika otsad just selle telgi ees, kus kõik vajalik meditsiinivarustus olemas.
Mehed keedavad teed ja puljongit ning leiavad seljakotist minu üllatuseks isegi vaakumpakendis viinerid. Mmm, kui maitsev!!! Viinerisöömise faktiga õnnestub mul hiljem terves meie grupis kadedust äratada.
Maarikaga on aga lood kehvad. Ta joob küll suure sundimise peale ära ühe sõjaväelise jõujoogi ja natuke vitaminiseeritud teed, aga ilma lisahapnikuta hakkab tal kiiresti halb. Pealegi algavad tal taas vappekülma hood nagu üle-eelmisel õhtul. Kahetsen kibedalt, et ma Maarika allasaatmise osas Leivole vastu vaidlesin: Maarika oleks küll ilmselt olnud ülimalt solvunud, kuid vähemalt terve…
Naabertelgist kohaletulnud arst arvab, et Maarikal on kas mägihaigus või äge bronhiit, aga tõenäoliselt mõlemad korraga. Pole just julgustav. Arutan päästjatega, et meie grupist peaks varsti tulema kaks meest tipuürituselt ning ilmselt saaksime Maarika kolmekesi alla viia. Sest alla viia on teda ju kiiresti vaja, aga üksi ja Maarika praeguses seisukorras ei saa ma sellega kindlasti hakkama. Mehed söödavad Maarikale pihuga turgutavaid tablette ning avaldavad lootust, et nende mõjuma hakates peaks ta omal jalal liikuma küll. Vahepeal võetakse raadiosaatjate kaudu ühendust ka baaslaagriga, et leida eestlaste gruppi — ja väidetavalt õnnestubki kellelgi teade edasi anda. (Ette rutates võib öelda, et lõpuks Jaanini jõudnuna kõlas teade nii, et kaks eesti tüdrukut telgivad 6400 peal ning üks neist, Kaja, ei võta jalgu alla. Kuna Jaan oli rangelt keelanud telkidega Camp4 minna, oli ta enda sõnul olnud nii tige, et plaaninud meie grupijuhiks määratud Leivol keelata edaspidi üldse alpinismiga tegelda ja valida selle asemel näiteks kujundujumine. Nii et segadust ja infomüra kuipalju, kuid vähemalt üldkujul jõudis probleem kohale.)
Telgist välja piiludes näengi lõpuks Markot tulemas: oma pikkuse ja iseloomuliku liikumisviisi järgi on ta juba eemalt tuntav. Jooksen telgist välja talle vastu. Hurraa, ta ongi tipus käinud! Tapani on aga 6900 pealt tagasi pöördunud ja praegu ilmselt juba Camp3-s puhkamas: ilmselt läks ta siit mööda siis, kui Maarikaga juba telgis olime ja ma veel välja ei vaadanud…
Teen teatavaks oma hiiobisõnumi, et nüüd on vaja Maarikat alla transportida. Igaks juhuks ei hakka ma sellest rääkides Markolt küsimagi, kuidas ta ennast tunneb ja kui väsinud ta on: on ju selge, et tipust tulles pole inimene on parimas vormis. Ka mina olen tegelikult väga väsinud. Aga pole parata, Maarikat siia jätta ei saa.
Tõmbame veel koos natuke hinge ja Maarika suudabki juba omal jõul telgist välja ronida. Venelased kinnitavad talle kassid alla, Marko annab seljakotist oma sulejope külma kaitseks (Maarika enda oma põlgavad venelased liiga õhukeseks ja nõuavad soojemat). Eeskõndijaks hakkav Marko hoiab kõndimiskeppe horisontaalasendis, et Maarika saaks neile nagu käsipuudele toetuda. Hommikul kaasa võetud repsaka seon Maarikale ümber keha, teine ots minu külge ja kätte, ning mina lõpetan protsessiooni, hoides Maarikat köies ja tasakaalus.
On see alles minek! Ülemised traaversid on küll laugemad ja mitte väga libedad, kuid Maarika vangub jalul nagu jahukott ning tema püstihoidmine on tükk tegu. Paari siksaki järel on mul nahk läbimärg ning käed ja jalad värisevad. Ma ei lasku empaatiasse ega proovi tunda end Marko nahas, kellel Maarika sisuliselt seljas ripub ja kassidega kandadel trambib. Ja minna on veel oli kui palju…
Kui oleme kolmandiku nõlva niimoodi ära kakerdanud, tuleb abi sealt kus ikka — ülevalt. Ekstreemi-kutid on meie minekut jälginud ja ilmselt otsustanud, et niimoodi me elusana alla ei jõua. Igatahes laskuvad nad kahekesi robinal meile järgi, hapnikuballoon ja medikamendid kaasas. Maarika saab taas maski pähe, hapnikuballooni kandja läheb kõige ees, teine toetab Maarikat kõrvalt, Marko saab tagumise köie. Minu rolliks jääb ette kiirustada ning Camp3-s kõik edasiseks laskumiseks ette valmistada: arsti hinnangul tuleb Maarika juba täna viia vähemalt Camp2-sse.
Poole laskumise peal saab Maarika veel täiendava adrenaliinisüsti, et ta praegused ja edasised katsumused omal jalal vastu peaks. Mina aga laskun, nii kiiresti kui suudan, Camp3 suunas.
Leivo on eilsest kurnatuna päev otsa telgis pikutanud ning endale vahepeal ainult paar teed keetnud: 6100 peal on organismilt liig nõuda, et ta kiiresti taastuks. Siiski hakkab ta kohe riietuma, et Maarika kohalejõudmise ajaks liikumisvalmis ja transportimisel abiks olla. Seletan asjade käiku ka Tapanile ja hakkan telki lahti kangutama, sest vähemalt ühe telgi peame ju Camp2-sse kaasa võtma: seal ootavasse McKinley Tundrasse me ju viiekesi ei mahu. Leivo pakib telgis kokku matid ja magamiskotid. Ülejäänud asjade järele peab keegi ilmselt uuesti üles ronima: on selge, et koos Maarikaga me kõike varustust tassida ei jõua.
Kui Maarika koos saatemeeskonnaga alla jõuab, ütlevad ekstreemikad, et aitavad meil Maarika viia Razdelnaja tippu ning sealt edasi peame temaga ise hakkama saama, sest nemad peavad tagasi minema. Küll aga jätavad nad meile hapnikuballooni, mille saame Camp2-s jätta ühte nende telki. Tühjendan kähku oma seljakoti, et oleks ruumi hapnikuballooni jaoks, ja üritan lipendavat telki kokku pakkima hakata.
Vahepeal on aga Marko ja Tapani nõu pidanud ning arvavad, et nemad jäävad Camp3sse, et homme kogu varustus järgi tuua. See tundub täiesti mõistliku lahendusena, sest kellelgi pole isu taas kord Razdelnaja tõusu läbi teha. Mõtlen küll korraks, et ehk peaks minu asemel minema Maarikat saatma Tapani, kes on juba telgis puhanud ja võibolla ka söönud ning kellest oleks rohkem kasu, kui Maarika peaks näiteks teadvuse kaotama ja teda tuleks tassida… aga samas tunnen, et ikka mina peaksin see mineja olema, mingitel segastel seletamatutel põhjustel.
Nii jääbki. Alustame Camp3st väikest tõusu Razdelnajale nii, et ekstreemikad lohistavad hapnikumaskis Maarikat (üks veab eest ja teine lükkab tagant), säästes meie jõudu edasiseks laskumiseks. Korra küsivad nad meie ülejäänud kaaslaste kohta, näivad meie taktikast kuuldes üllatunud, kuid ei kommenteeri midagi.
Vaevaliselt, kuid päris kiiresti jõuame Razdelnajale. Hapnikuballoon rändab minu seljakotti, Maarika võtab selle rihmadest, Leivo hoiab teda taga köiest ja alustame laskumist.
Kuna Maarika peaagu kogu keharaskusega mu seljas ripub ning kardan järsul laskumisel libiseda, rikun mägede kirjutamata reeglit ja laskun mööda tõusujälgi: astmetes on pidamine kindlam. Hilised tõusjad, kes meile vastu tulevad, astuvad hapnikumaskis vankuvat Maarikat nähes meie rongkäigu eest omal algatusel kõrvale ning poetavad kaastundlikke pilke ja toetussõnu.
Razdelnaja on endiselt sama järsk kui kaks päeva tagasi ja laskumine pole kerge. Jalad takerduvad paksus lumes, põlved värisevad topeltraskuse all tasakaalu hoidmisest, tõusnud udus pole ka rada näha kaugemale kui paar sammu.
Maarika käitub nagu tubli zombi. Ütled “Astu!” ja ta astub: sõnakuulelikult, masinlikult, tuimalt. Nuuksatab hoiatavalt, kui hakkab väsimusest ümber kukkuma. Tõmbab end seljakoti rihmadest hoides jälle püsti, kui kästakse, ja astub edasi. Kümme sammu ja kukkumine. Kümme sammu ja kukkumine. Nii me läheme.
Veerandi mäe peal võtab Leivo hapnikuballooni koos Maarikaga enda selga, sest ta näeb, et mina olen selleks juba liiga väsinud. Tema seljakott, mis nüüd mulle saab, on küll raskem, kuid selle küljes ei vangu poolteadvusetu inimene ning osutub, et lumenõlval pole ka Maarikat köie abil tasakaalus hoida nii raske kui moreenil: paksus lumes püsib ta ise paremini püsti. Nii jätkamegi ülejäänud tee Camp2-ni, sest mul ei jätku suuremeelsust Leivole tagasivahetust pakkuda.
“Nii jätkamegi Camp2-ni”: ühte lakoonilisse lausesse mahub liiga palju. Lõputu aeglane jalg jala ette tõstmine põlvini lumes. Napid puhkepausid, kui Maarika enam üldse ei jaksa. Tinane väsimus, mis seisma jäädes ka endal kõik liikmed halvab. Maarika poolsegased palved, et tal magada lastaks. Udu, mille varjavas looris me justkui aina laskuksime ja laskuksime — jälle nagu lõpmatusse.
Siiski oleme lõpuks Camp2 kohal nõlval — sealsamas, kuhu kunagi ammu, justkui aastate eest, ühel päikeselisel hommikul koos ühe belglasega nii lootusrikkalt ronisime. Ees on viimane järsk laskumine päikesest püdelaks sulatatud raskes lumes. Hapnikuballoon saab tühjaks ning lisahapnikuta jäänud Maarika komistab peaaegu iga sammu järel ja kipub alla libisema. Vaadates teda ja paksu lund, otsustamegi panna ta liugu laskma: ettevaatlikult minnes ja vahepeal pidurdades ei lähe hoog liiga suureks ning saame alla nii, et ta kassiküüntega Leivol seljas ei ole.
Maarika korjabki kuulekalt jopesabad kokku ja istub lumme. Tõstab jalad üles, sõidab kümmekond meetrit, paneb jalad maha ja pidurdab, sõidab jälle. Meil Leivoga on raskusi tal kannul püsimisega ja pärastise veenmisega, et ta oma mugavast transpordiasendist taas püsti tõuseks, kui nõlv juba liiga laugeks ja kiviseks muutub.
Kell on kaheksa õhtul, kui lõpuks telgi juurde jõuame. Painajalik päev, mille kestel olen tõusnud 6100-lt 6900-le ja laskunud haiget transportides 5300-le, on kestnud 16 tundi.
McKinley on seekord õnneks püsti jäänud, sest tormi pole vahepeal olnud. Oleme kaasa võtnud ainult kõige minimaalsema: kolme peale kaks matti ja magamiskotti. Ühe mati ja magamiskoti saab Maarika, meie teeme teisest teki ning valmistume jopedesse ja sisesaabastesse rõivastununa ööd mööda saatma.
Leian telginurgast paki kohvi ning purgi kondenspiima. Süütame priimuse — ning tass head kanget naturaalset kohvi rohke magusa kondenspiimaga on just see, mida selle päeva lõpetuseks vaja. Uinun niipea, kui olen pea padja aset täitvale kotile pannud.
Alla!
Järgmisel hommikul tundub Maarika väga nõrk. Seepärast veedame Camp2-s kaua aega, nii kaua, et Camp3st jõuavad kohale varustusekoorma all lookas Marko ja Tapani. Teeme veel ühiselt putru, Maarika saab Rootsi grupi arstilt mõne mägihaigusevastase Diamoxi ning kui need mõjuma hakkavad, asume teele. Jaotame Tapani ja Marko kandamist osa asju omavahel, täiendame koormat Camp2-sse toodud asjadega — ja on selge, et kogu träni me kaasa võtta ei suuda. Raske südamega jätame Aivo McKinley koos Aivo ja Borissi isiklike asjadega maha, lootuses neile hiljem kedagi järgi organiseerida.
Maarika kõnnib nüüd ise ja ehkki tõus on tal endiselt vaevaline, läheb laskumine päris libedalt. Järsust nõlvast lasevad mehed ta ülaltjulgestusega alla, mujal saab ta täiesti ise hakkama. Algul nõuab ta endale selga isegi oma tühja seljakoti, mis muidu ähvardas Camp2 maha jääda, aga juba paarisaja meetri kõndimise järel on ta sunnitud seljakotist kui väsitavast lisaraskusest loobuma. See rändab nüüd Marko kõhule.
Kui ükskord Camp1 jõuame, siis oh üllatust! Seal ootab meid kogu meie grupp eesotsas Jaaniga. Ainult Aivo, kellel on ammune hambajuurepõletik välja löönud, on jäetud baaslaagrisse koduhoidjaks ja nägu valutama.
Järgmisel hommikul saabuvad ka meile vastu Jaani poolt tellitud hobused. Ühe saab endale Maarika, kelle vintsutuste rada täiendab nüüd tundidepikkune rappumine sadula külge seotuna üle liustiku ja Rändajate kuru (delikaatsete inimestena ei meenuta me talle kordagi tema jutlusi loomakaitsest ja hobusekeste vaevamisest), teise selga seotakse meie ühisvarustus. Ja algabki tagasitee.
Baaslaagris selgitab Jaan välja, et Maarika päästjate ülemus on tema ammune tuttav — ning nii saab Maarika nende helikopteriga Oshi haiglasse, ja seda täiesti tasuta. Meie sõidame tagasi järgmisel päeval vana hea KAMAZiga, kuhu seekord- oh jubedust! — on topitud peale meie veel kaheksa inimest koos kõigi oma varustusekottidega. On kohutavalt kitsas, ent õnneks läheb allasõit Pamiiri traktil kergemini ja paar tundi kiiremini kui siiatulek.
Natuke ka Maarika saatusest. Oshi jõudes läheme mina, Leivo ja Boriss teda haiglasse vaatama ja uurima, kas teda ikka homme välja lastakse. Oshi oblastihaigla paikneb kõigi oma eraldiasuvate korpustega keset suurt-suurt parki, kus lõunamaa öö pimeduses siristavad, sidistavad ja vidistavad tundub et tuhanded linnud, nii et tekib tunne, nagu oleksime sattunud dzhunglisse. Muljet soodustab see, et loomulikult pole siin tänavavalgustust. Õnneks on Leivo pealambi kaasa võtnud, nii et päris pimedas me siiski ei koba.
Leiame õige korpuse ja astume sisse. Kirju linoleumpõrand, sinised seinad, kloorilõhn… Ühes toakeses istuvad valgetes kitlites inimesed ja söövad arbuusi. Loomulikult pakutakse seda meilegi, kuni valvezhurnaalist välja selgitatakse, et siin osakonnas Maarikat ei ole.
Siirdume naaberosakonda. Ja täielik deja vu: Samasugune kirju linoleumpõrand, sama kloorilõhn, samasugused sinised seinad, samas kohas asuvas samasuguses toakeses istuvad valgetes kitlites inimesed ja söövad arbuusi. Kuuleme kohe, et estonskaja devushka (kõik naised, sõltumata vanusest ja väljanägemisest, on siin devushkad) on kümnendas palatis, kuid loomulikult ei pääse me enne tema juurde, kui oleme pisut arbuusi söönud.
Maarika on toibunud ja dushi all käinud ning ehkki ta vahetevahel jutu sekka oigab, käib vähemalt tema suu juba sama hästi kui tervena. Kuuleme, kuidas helikopter haiglalähedasele jalgpalliplatsile maandudes poiste pallimängu ära rikkus ning kuidas kirurgia ja nakkusosakonna arstid olid omavahel vaielnud, kelle kompetentsi Maarika juhtum kuulub. Maarika õnneks jäi peale nakkusosakonna staazhikam ja seetõttu auväärsem töötaja — muidu oleks tal ilmselt tont teab mida välja lõigatud, sest Oshi haigla on omaette unikaalsus. Ravimid tuleb patsiendil endal muretseda — taaskord suur aitäh Russki Ekstremi alpinistidele, kes Maarikale vajaliku oma varudest leidsid ning ka jälgisid, et kohalikud medõed neile antud ühekordseid süstlaid kasutaksid! Seintel ja aknalaual jooksevad tarakanid — õnneks on Maarika lühinägelik ega erista neid ja me ei hakka neile tema tähelepanu juhtima. Palati kõrval on WC, aga seal on pirn läbi põlenud, nii et ust tuleb lahti hoida. Remonti tehti viimati vist rohkem kui kümme aastat tagasi. Linad on lapitud ja vanadest aegadest meilegi tuttava Minzdrav templitega… Ent siiski on palat võimaluste piires puhas ning patsientide meeleolu tõstmiseks on seinale riputatud isegi kohaliku harrastuskunstniku maal.
Jätame Maarika tema idülli nautima ning lepime kokku, et homme hommikul tuleb Boriss kui parim vene keele ja kohaliku hingeelu tundja ja arstidega suhtleja talle järele.
Lõpp tuleb kuidagi kiiresti. Päev Oshis koos turulkäimisega — ostame kokku viltmütse ja nuge -, lend Bishkekki. Kuna lennujaamas tuleks edasilendu öö otsa oodata, võtame Leivo, mina, Marko, Tapani ja Andrus viiekesi ette väikese linnatuuri koos kohaliku rahvusrestorani külastamisega. Siis Moskva, käik alpinismipoodi Pervomaiskajal, lõuna Jolki-Palkis, ja olemegi juba taas rongis…
Me oleme harjunud pideva pesematusega. Nuuskame näpuga nina või, veel hullem, ei pane ninast väljatilkuvat tatti tähelegi. Enamikul meist on iga kolmas sõna “raisk”. Kammist ja hambaharjastki oleme kuu aja jooksul üsna võõrdunud. Tere tulemast tagasi tsivilisatsiooni!
Kõrgussaavutused
Leivo Sepp — 7134m
Marko Kalve — 7134m
Tapani Koivisto — 6950m
Kaja Pino — 6900m
Maarika Pähklemäe — 6900m
Aivo Nadel — 5300m
Boriss Musinski — 5300m
Andrus Moor — 4300m
