Lenin 2003: Tee lõpmatuse teise otsa, 1
“Te ei kujuta ettegi, KUI suur mägi see on,” kordas Jaan Künnap Leninile tõusta plaanivale grupile, kel kamba peale kogemuseks vaid paar Kilimanjarot ja Mont Blanci, erinevaid matku ja pihutäis Elbrust.
Tal oli õigus. Me keegi ei kujutanud seda ette. Me ei kujutanud midagi ette.
Meie grupp on 9-liikmeline: Jaan Künnap ise, Leivo Sepp, Boriss Musinski, Aivo Nadel, Marko Kalve, Andrus Moor, Maarika Pähklemäe, Kaja Pino ja ülelahe-vennasrahvast esindav Tapani Koivisto. Leivo, Maarika ja Aivoga oleme käinud eelmisel aastal koos Elbrusel, Borissi, Marko ja Leivoga matkatehnika võistlustel, Marko ja Leivoga 24-tunni-rogainil. Päris tundmatud on minule seega ainult Andrus ja Tapani, kui mitte lugeda tutvuseks põgusat kohtumist Karula veskis kokkutulekul.Aga ees seisab 28 ühist päeva, nii et tutvumis- ja tüdimisaega on meil kõigil omavahel küll ja küll. Esimene etapp viib rongitsi Tallinna Balti jaamast Moskva Leningradskii vaksalisse. Moskva rong valmistab väikese pettumuse: kadunud on legendaarsed klaasid metallist ümbrises, milles vanasti tshaid toodi. Nende asemel on igavad valged eurokruusid raudteefirma logoga — kui kahju! Kui mina oleksin selle firma turundusjuht, oleks üks mu esimesi korraldusi nostalgiliste klaaside tagasitoomine vagunitesse…
Teekonna algus
Lennujaamas kohtume Elbruselt tulnud Jaaniga. Kuna rong jõuab Moskvasse hommikul ning edasilend on alles õhtul, möödub esimene päev Sheremetjevo lennujaama kõrval kaskede all peesitades. Enamik meist ei viitsi linna peale kolama minna, sest ilm on lämmatav: Euroopas inimesi tappev kuumalaine on ka Moskvasse jõudnud.
Omaette ooper on lennujaamas pagasiga. Lisatasuta võib reisija anda pagasisse ainult 20 kilo, kuid loomulikult on meie grupil pagasit kõvasti rohkem. Kuna ülekaalu kilo maksab rahvusvahelisel Moskva-Bishkek liinil 3 dollarit, tuleb laostumise vältimiseks tublisti vaeva näha. Rasked saapad ja paksud püksid jalga, jope selga… Seda kõike olukorras, kus väljas vähemalt 30 kraadi sooja! Lisaks rändab taskutesse kogu metallikola, kisselli- ja pudrupakid ning muud väikesemõõdulised, kuid suhteliselt rasked esemed. Kui pagasiametnik mujale vaatab, sokutan jope prooviks kaalule — ja see näitab 9,5 kilo! Ent kindlasti olen ma koos saabaste ja jopega ikkagi kergem kui mõnigi kaasreisija oma suvekleidis…
Samuti täidetakse lennukisse kaasavõetav käsipagas kaalukamate asjadega, nii et meie väikesed seljakotid muutuvad raskeks kui kivi. Kuidagi ei õnnestu seda elegantse kergusega üle õla heita, nagu normaalsed lennureisijad oma kottidega teevad…
Lisaks käsipagasi ja jopetaskutega manipuleerimisele tuleb tarvitusele ka ekstreemsemad abinõud, maakeeli öeldes lihtsalt pettus. Nii ongi pagasi kaalumisel ametis kogu grupp: Jaan püüab pagasiametnikuga mesijuttu ajada, Marko ja Aivo sebivad suitsukatteks ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks tema ümber, Maarika sahmerdab üle leti pileteid anda, mina kõõlun kaalu kõrval ning Leivo on oma saapanina kaalu alla pistnud, et platvormi vajalikul hetkel kergitada. Loomulikult on ka meie suured kotid niimoodi kaalule kuhjatud, et osad neist vastu servi kinni kiiludes kilosid vähemaks muudavad… Sünnib legend, et pärast kotikuhja kaalu fikseerimist ja ühe koti maha tõstmist kaal vastupidi igasugustele füüsikaseadustele hoopis tõuseb — aga õnneks ei pööra ametnikud anomaaliale tähelepanu. Võibolla on neil ka lihtsalt ükskõik.
Moskva lennujaamas õnnestub trikk suurepäraselt, kuid Bishkekis on ametnikud paraku teisest puust. Nende silmist sirab selge soov kas endale või oma lennufirmale raha teenida ja ilmselgelt on nad alpinistide sulitempudega harjunud. Kogu seltskond aetakse kaugele eemale, kotid sätitakse kaalule korralikus kuhjas — ning fikseeritakse ülekaal ligi 30 kilo. Õnneks maksab Kõrgõzstani siselennul ülekaalu kilo kolm korda vähem kui Moskva-Bishkek liinil, aga meelsamini oleksime siiski ka selle maksmisest loobunud…
Kõrgõzstan
Oshi linnas, mis elanike arvult on pisut suurem kui Tallinn ja Kõrgõzstanis üks suuremaid linnu, majutume staadioni kõrval asuvasse — hotelli? motelli? külalistemajja? -olgu, ütleme lihtsalt, et ehitisse. Ukse lukustamine käib siin nii, et uks tõmmatakse väljastpoolt kinni, pistetakse käsi aknast sisse ja keeratakse snepper kinni. Siis lükatakse aknapooled kokku ja käsitletakse tuba turvaliselt suletuna. Avamine käib vastupidises järjekorras: käsi aknast (loodetavasti ikka enda toa omast) sisse ja snepper lahti. Nojah. Aga pererahvas on sõbralik ja Jaan on siin ju igal aastal peatunud…
Järgmisel päeval lähme Oshi turule toidukraami ostma. Jaguneme kaheks ostuseltskonnaks, kellest kumbki kaupleb endale kärupoisi ostetava tavaari vedamiseks, ja sukeldume idamaise turu kirevusse. Makaronid, konservid, jahu, kondenspiim, riis, tatar, kommid, küpsised… Osturalli lõpuks oleme omadega täiesti läbi ja kauplemisest kõriauguni tüdinud. Maandume kahte taksosse ning sõidame kogu kotimajandusega staadionile tagasi.
Päev hiljem saame esimese idamaise kannatlikkuse õppetunni. Jaanile öeldakse, et KAMAZ, mis peab meid Oshist Atshik Tashi viima, hilineb. Kui kaua? Kes seda teab, vastatakse stoilise rahuga. Miks? Tal läheb kauem aega, kui ta algul arvas. Kus auto praegu on? Mis tähtsust sellel on, siin teda ju igal juhul ei ole. Millal tuleb? Tuleb siis kui tuleb!
Tõepoolest, kõik on nii lihtne ja loogiline, et loobume euroopalikust kärsitusest. Tuleb siis kui tuleb, ütleme endale ning lõikame lahti järjekordse arbuusi. Nii lähebki, et kuigi oleme plaaninud startida kaheksa-üheksa paiku ja valges kohale jõuda, näitab kell juba keskpäeva, kui lõpuks minema saame. Teel teeme veel turupeatuse viina-õlle ja muu eelmisel päeval ostmata jäänud kraami soetamiseks — ning siis saab KAMAZi kong meie koduks järgmiseks kümneks tunniks.
Eriti hubane see kodu just ei ole, sest Pamiiri trakt, mida mööda roomavad Hiinasse hiigelveokid vanametallikoormatega (ja kinnitamata andmetel tagasi narkootikumidega), pole oma kvaliteedilt võrreldav Saksa kiirtee ega isegi Via Balticaga. Auto tagumises otsas istujad põruvad teeaukudes peaaegu lakke. Kõhulihaseid õpib kogu aeg pinges hoidma, ent sellest hoolimata saab juba mõne tunni pärast selgeks väljendi “kops üle maksa” füüsiline tähendus. Ainus õnnelik sellel etapil on Maarika, kel on õnnestunud end Moskva rongi tuuletõmbuses ränka palavikku külmetada ning kes nüüd, antibiootikume kõrvuni täis topituna, terve sõiduaja oma istmel õndsalt magab. Kuidas see tal õnnestub, jääb teistele küll igaveseks mõistatuseks…
Pamiir, Pamiir…
Kohale jõuame loomulikult pimedas ning seepärast avaneb vaade ümbruskonnale täies ilus alles järgmisel hommikul. Lainelised rohetavad künkad nagu Teletupsude maal, jõgi ja järvesilmad, mida lähemalt või kaugemalt piiravad kiviste tippudega mäed… ja ühes küljes muidugi Lenin, meie reisi ülim sihtmärk, hiilgamas varahommikuse päikese kiirtes kogu oma kõrguses ja laiuses… Esimest korda saame aru, et ta on ikka tõepoolest suur.
Esimese päeva võtame rahulikult. Seame ennast jurtas sisse ning teeme jalutuskäigu jõe äärde ja lähiümbruse küngastele. Kuna aga oleme 3600 meetri kõrgusel, ei ole needki tegevused esialgu sugugi lihtsad.
Järgmisel päeval jaguneme gruppidesse ja teeme aklimatiseerumiseks radiaaltõusu lähimal mäel (ca 4000m). Ülesminek on seal nagu ikka — algul rohi, siis moreen, siis isegi natuke kaljut — aga alla saab tulla mööda moreenivoolu glisseerides. Kaevud jalgadega liiva ja peente kivikeste sisse, sahistad väikese laviini liikuma ja sõidad selle pinnal alla. Algul igavesti põnev ja tore… aga kestab poolteist tundi ja lõpuks tekib tõsine igatsus sileda maa ja normaalse astumise järele, eriti kuna allpool muutub vool õhemaks ja kivisemaks ning libisemine sellevõrra raskemaks. Ja pidevalt keerutab üles peent punast tolmu, nii et alla jõudes oleme räpased nagu tolmuahvid.
Meie — see tähendab ühte gruppi koosseisus Aivo, Andrus ja Maarika ning teist koosseisus Leivo, Marko ja mina. Boriss on tema jaoks mõttetuna tunduva radiaaltõusu asemel kaubelnud Jaanilt loa minna üksi esimesse laagrisse. Tapani aga tunneb end nii halvasti, et jääb end jurtasse ravitsema.
Terviseprobleemide peale tagasi vaadates on algusest peale keegi meist pidevalt tõbine. Rongis siruli jäänud Maarika toibus pärast baaslaagrisse jõudmist, kuid et haigeolemisel tühja auku ei tekiks, haigestusid kohe Marko ja Tapani. Oli see KAMAZi kongi akende avamisest tekkinud tuuletõmbus või Maarikalt saadud nakkus, kuid mõlemad kurdavad kehva enesetunnet ja palavikku. Ka mina, kes ma olen säravat päikest usaldades esimestel päevadel kergelt riides käinud, tunnen esimesse laagrisse mineku eelõhtul nõrkust ja külmavärinaid ning söögiisu on täiesti null.
Söögi osas õnnetuseks on meid just sel, minu jaoks kõige põduramal õhtul ühe karjuse poole külla kutsutud. Kohalik külalislahkus näeb ette külalistele pakutavat rohket rasvarikast toitu: rasvatükkidega supp tshurpaa, keedetud lambamaks lödiseva rasvakuhilaga ning lõpuks tõhus tükk lambaliha. Midagi söömata jätta loomulikult ei tohi, see oleks ebaviisakas ja solvav. Kuidagimoodi topin endale sisse tshurpaa — püüan sellest poolt küll minu kõrvale istuma sattunud Andrusele jagada, kuid kohalikud selgitavad kohe, et ühest kausist tohivad süüa ainult abielus mees ja naine, nii et mul pole pääsu. Maksa ja rasva hammustades võitlen aga juba tugeva iiveldusega. Jumal tänatud, et selle roa juurde käib piaalitäis viina: kummutan selle ruttu suhu, neelatan kangelaslikult — ja kuidagimoodi jääbki allakugistatud rasv sisse pidama.
Vahelepõikena viinast ja alkoholist üldse. Oleme nii viina kui õlut tublisti kaasa ostnud ja kuulnud Jaanilt, et vajadusel saab seda ka baaslaagri jurtabaarist või KAMAZiga alt juurde tellida… kuid osutub, et meie grupil on alkoholiga pehmelt öeldes leige suhe. Nii jäävadki karjuste juures lonksatud viinapiaalid enamikule meist kõige tõsisemaks alkoholipruukimiseks. Jõudehetkel lahtikorgitud õlu, sageli üks pudel kahe peale, ju alkoholi alla ei klassifitseeru. Nii tulebki, et kui eelmisel aastal oli olnud tühjadest pudelitest laotud terve ring ümber jurta, siis meie lahkumisel küünib see auring vaevalt veerandini.
Esimesse laagrisse
Ei tea, kas viina ja lambarasva mõjul, kuid Lenini esimesse laagrisse mineku hommikuks on mul palavik kadunud. Tunnen end küll veidi nõrgana, kuid otsustan siiski üles minna. Marko ja Tapani on aga veel nii haiged, et jäävad baaslaagrisse.
Topin seljakotti kõik, mis vähegi vajalik esimesse laagrisse ja sealt teise viia, lisaks veel hunniku söögikraami ühisvarustusest. Eelmisel päeval startinud Boriss on juba võtnud kaasa minu suure telgi (Ferrino 4). Olen oma pakkimistööga väga rahul, kuni Jaan tuleb hindavalt seljakotte kaaluma — ning käsib minu omast asju tublisti vähemaks võtta. No mida ma siis maha jätan? Rohkem moepärast kui tegelikku vajadust tundes kougin välja paar kilo pakitoite ning kiidan rõõmsalt, et tegin koti ikka palju kergemaks.
Seda, et seljakoti kergendamise osas oli õigus Jaanil ja mitte minul, hakkan tundma üsna varsti pärast Sibulavälu poole astuma hakkamist. Isegi ilma pakitoitudeta on ta ikka… no pagana raske. Ent tundub, et teisedki on sama kangekaelsed olnud ning nüüd samavõrra oma kottide all lookas.
Laugena tunduv rohumaa ja Sibulavälu (keset rohumaad kasvavad täiesti metsikult sibulad!) tähendab üllatuslikult ligi kahesajameetrist tõusu. Sibulavälu lõpus oleva baaslaagrini jõudes teeme esimese puhkepeatuse — ning alustame tõusu paljukuuldud Rändajate kuru suunas.
Rändajate kuru hingevõtvast tõusust oleme lugenud Jüri Vilismäe reisikirjast (Lenin 2001) ning kuulnud ka teistelt varem Leninil käinutelt. Kahjuks on neil kõigil õigus olnud: esimesel korral on hing paelaga kaelas ning mööda serpentiini üles vonklev punane rada ei näi kuidagi lõppevat. Kui lõpuks siiski üles jõuame, teeme uue, eelmisest pikema peatuse. Turgutame end kommide ja shokolaadiga ning rõõmustame, et valdavalt on nüüd hulk aega tegu laskumisega: selleks, et pääseda Lenini liustiku alguse vastikuimast osast — jäärüsi ja moreeni segust — minnaksegi ringiga, üle Rändajate kuru, ning liustikule jõudmiseks tuleb pärast kuru ületamist taas kõrgust kaotada.
Ebameeldivaks üllatuseks kulgeb aga laskumistee nii lainjalt, et jääb pigem mulje lõputust küngaste otsa tõusust. Vonkleme üles-alla ning ei teagi, kas vastikum on küngastele tõus (mis on raske ja ajab hingeldama) või neist järsematelt laskumine (mis ähvardab libisemisega). Lõpuks jõuame liustiku külgmoreeni alla. Enne võrdlemisi järsku tõusu teeme taas pikema puhkepeatuse, täidame mäestikujõekesest oma tühjakssaanud joogipudelid, paneme selga soojemad riided — ja edasi!
Lenini liustik
Baaslaagrisse jäänud Jaan on meile julgustuseks öelnud, et Lenini liustikul ei ole võimalik ära eksida. Mõnes mõttes on tal õigus: kui oled seal juba korra-paar käinud, siis ilmselt küll enam ei eksi. Kuid esimesel katsel, eriti kui oled kaardi maha unustanud, poole liustiku peal laskub paks udu, algab lumesadu ja kõike seda kroonib veel äike, on eksimine tegelikult ikka täiesti võimalik. Võime kinnitada, sest tõestasime seda omal nahal.
Esimene minek üle liustiku on meie jaoks üks kõige halvema ilmaga päevi Leninil üldse. Kui järgmistel tulekutel-minekutel on siin nii soe, et käiakse lühikeste pükste ja T-särgiga, siis esimesel korral paneme selga nii fliisid kui tormijoped. (Hiljem kuuleme, et ka baaslaagris oli olnud külm — lammaste ja kitsede meelehärmiks oli maha sadanud paks lumi, mida pärast kogu meie sealviibimise ajal enam kordagi ei juhtunud.)
Kapuutsid silmini, kraed-sallid ninani, paksud kindad käes — nii astume läbi tiheda lumesaju ja tugevate tuulehoogude üle liustiku. Ka siin kordub Rändajate kurul juba kogetud reljeef: Lenin tundub koosnevat lõpututest lainjatest küngastest. See on uskumatult kurnav, eelkõige vaimselt: kuna udus ja lumesajus kaugele ei näe, loodad pidevalt, et kuskil seal ees — näe, paistab ju! — on tõusu lõpp. Ongi, aga ainult selleks, et uue künkana taas tõusma hakata. Esimesel korral ei oska ju ka tunde järgi hinnata, kui kaugel sa oled ja kui kaua tuleb veel minna…
Hommikupoolikul oleme kohanud mitmeid laskujaid ja teisi tõusjaid, kuid nüüd ei ole alla enam vist kedagi tulemas ning teised tõusjad on meist kas ette läinud või maha jäänud, nii et tunneme end liustikul täiesti üksi. Mahasadav lumi kaotab kiiresti kõik jäljed ning nii ei tea me varsti enam sedagi, kas oleme ikka õigel teel. Leivost, kel on mägedes liikumiseks mingi loomupärane, lausa kassilik vaist, kujuneb selles olukorras grupijuht ja rajaleidja. Liigume tema orienteerumistaju ja Jaani õpetuse — ärge hoidke liiga paremale, seal on suured lõhed, mis pole küll ohtlikud, kuid sunnivad lõputult sinkavonkatama — põhjal.
Kella kolme paiku päeval ilmub udusombast veel üks hiline laskuja — meie Boriss! Kuuleme, et laager on veel nii kahe-kolme tunni tee kaugusel. See on masendav, vähemalt mulle, kes ma olen juba nii väsinud, et pärast puhkepausi ei jõua kaaslase abita enam oma ränkrasket seljakottigi selga upitada. Kohe masendab Boriss mind veel rohkem, mainides rõõmsalt, et tema ei jõudnudki õhtuks laagrisse, vaid pani telgi üles, ööbis liustikul ja läks alles hommikul lõpuni…
Liustiku viimasest osast on mulle meelde jäänud põhiliselt vaevaline komberdamine — ikka edasi ja edasi, äikesekõminaga vürtsitatud lumesajus, jõukogumine lõhedest üle astumiseks, pidev õhupuudus ning õndsad hingetõmbehetked, mida ei saanud küll eriti pikaks venitada, sest seistes-istudes hakkas kiiresti külm.
Tõelise päästeinglina tundus äkki lumesajust ilmuv inimene, kes osutas, et laagrisse pääsemiseks on meil targem väike ring teha — olime halva nähtavusega siiski liiga paremale kaldunud. Tema õpetust järgides jõudsime kähku moreenile pöördumise kohta tähistava teetähiseni — ent oh õudust, siit oli laagrisse veel pikk-pikk tee! Peamine oli taas muidugi teadmatus: kus me oleme? Kui kaugele on veel minna? Kui ikka midagi ei tea ning eesmärk on kuskil umbmäärases udus, ei oska ka pingutada ega sihte seada… See kehtib muidugi igas eluvaldkonnas, kuid mägedes tunned seda lausa füüsiliselt.
Meid vastu võtva firma TourAsia telgid pidid olema otse suure risti all. Kui suur rist paistma hakkab, osutub ta olema kõige kõrgem künka otsas. Miks meid ometi niimoodi karistatakse? Püüame kõige otsemat teed mööda ristile läheneda — ja loomulikult teeme sellega hoopis pikema ringi. Peaaegu pool tundi komberdame mööda laagriplatsi äärt. See võtab viimase entusiasmi: laager on justkui siinsamas, aga minek aina jätkub ja jätkub… Mõnikümmend meetrit enne kohalejõudmist vajun täiesti lootusetu, täiesti tühjana ühe suure kivi najale. Me oleme üle üheksa tunni teel olnud ja ma ei usu enam kohalejõudmisse. Ma ei usu, et veel mõni samm selle kivi varjust välja ja meie telk paistaks. Ma ei usu, sest olen liiga palju uskunud ja lootnud nende liustikuküngaste ja lainetava moreeni lõppu ning mu vaimne jõud on täiesti otsas. Füüsiline niikuinii.
Andrus, kes kogu aeg on hoolikalt mu kannul käinud — ilmselt selleks, et ma üksi maha ei jääks -, astub nüüd minust mööda. Teised on juba ees kadunud. Veenan ennast, et telk PEAB olema lähedal, sest muidu poleks nad nii teinud, ent röötsutan edasi kivi najal, laup vastu külma kaljut.
Siis tuleb Leivo tagasi ja võtab mu seljakoti. Vabanemistunde asemel ei suuda ma aga kuidagi kohaneda liiga kerge kehaga ja ootamatult paigast nihkunud raskuskeskmega. Vangun jalgel, esimest sammu astudes tunnen end lausa lendu tõusvat — ja laskun igaks juhuks käpuli, et tasakaalu kaotades mitte mäest alla veereda. Kui ma jälle ärkan, on hommik ja olen telgis oma magamiskotis.
Kui ma vahepealse tühimiku kohta küsin, räägivad teised üllatunult, et laagrisse olin ma tulnud sirgelt omal kahel jalal ning enne telki pugemist veel hulga ühiskondlikult kasulikke askeldusi askeldanud: priimusel teevett keetnud, Borissi poolt juba püsti pandud telgi põhja alla kaitsematid paigaldanud ning muidugi ka oma seljakoti lahti pakkinud. Lisaks sellele avastan, et olen laste poolt kaasa pandud karvase talismankarukese südame kohale rinnahoidjapaela külge sidunud — võibolla kuivama, võibolla rasket hetke leevendama…
Ma ise ei mäleta kõigest sellest midagi. Mitte midagi.
Järgmisel päeval on mul taas väike palavik. Ilmselt on haigusevimm ikka sees ja sellest ka eelmise päeva jõuetus… Aklimatiseerumise huvides püüan siiski liikuda: käin vett toomas (allikas on mäe all, seepärast on veega tagasitulek esimesel korral ikka väga pikk ja palju puhkepeatusi nõudev ettevõtmine), korrastan ja süstematiseerin telgis siia laagrisse jäävat varustust. Ennelõunal hakkame alla tagasi minema.
Tagasitee tundub kordi ja kordi lühem. Kuhu on kadunud ületamatuna tundunud moreenikünkad, kuhu lõputu liustik? See tee, mida praegu käime, on ju täiesti talutav ja kergesti käidav! Ainult külgmoreenile ja Rändajate kurule tõus tundub endiselt raske, ning üllatusena tuleb pikk vahemaa Rändajate kuru punaseliivalise tõusu ja Sibulavälu vahel — minnes tundus, nagu oleks tõusu algus üsna varsti pärast kuru. Nojah, alguses olime ilmselt nii värsked ja puhanud, et ei märganudki vahemaid…
Päeva puhkame baaslaagris. Õpime plovi keetma, sööme, ravitseme ennast. Marko ja Tapani on oma haigusest võitu saanud, kuid minul, Borissil ja Andrusel ilmneb vastik kuiv köha. Mina ja Boriss võtame hingamisteede raviks tablette, kuid Andrusel löövad välja põhimõtted: tema rohtu ei võta, tabletid on kõik üks mürk puha. Algul üritab Boriss teda veenda ja sundida, kuid temagi loobub, kui kuuleb et Andrus võtab pakutud tabletid küll vastu, kuid poetab need salaja prügisse. Jaan saab Andruse lõpuks niikaugele, et ta soostub kuuma piima jooma — millegipärast ei taha ta algul sedagi teha -, kuid kõigi kõrvad on tunnistajaks, et sellest ravimeetmest jääb mägedes siiski väheks: minu ja Borissi köha väheneb kiiresti, kuid Andruse oma püsib kangekaelselt ja tundub pigem ägenevat.
Teise laagrisse (5300)
Puhkus tundub nii üürike, ning taas pakime asjad, et alustada nüüd juba tuttavat teekonda esimese laagri poole. Seekord peaksime minema esimesest laagrist edasi teise ja kui võimalik, siis ka kolmandasse.
Esimesse laagrisse minek on endiselt raske, ent siiski võrreldamatult kergem kui eelmisel korral. Loomulikult olen laagriplatsi jõudes väsinud, kuid mitte oimetu ja tühjaks pigistatud kui sidrun. Ka kohale jõuame poolteist tundi kiiremini kui eelmisel korral. Selle retke peamised meenutamisväärsused on Marko ja Tapani, kellel on see esimene kord esimesse laagrisse minna — ja kes selle võrra ju vähem aklimatiseerunud on. Poole liustiku peal lõpetab nende katsumused hobusemees, kes 35 dollari eest mõlema seljakotid hobuse selga seob ning üles viib. Seljakottideta on Marko ja Tapani minek hoopis teine ning nad kaovad peagi meil silmist.
Järgmisel hommikul hakkame kuuekesi valmistuma teise laagrisse minekuks (Marko ja Tapani on alles esimesel tõusul ja lähevad seepärast tagasi alla). Söögitegemine, pakkimine ja kohmitsemine vööde-haaratsite-karabiinide külgepanekul võtab uskumatult kaua aega… nii et lõpuks oleme laagrist ühed viimasemad lahkujad. Ega neid lahkujaid küll eriti palju ei ole: kella kuue ajal startisid esimesed grupid ning kella kaheksa paiku järgnesid vaid mõned üksikd, sealhulgas meie. Kuna eelmisel korral on enamik startinud alles kella kaheksa paiku ning ilm kisub uduseks, kahtlustame, et varaseid lahkujaid on tagant kiirustanud raadiotelefonide teel saadud ilmaprognoos, mis hoiatab ilma halvenemise eest päeva jooksul.
Ausalt öeldes pole sellele mõeldes erilist tahtmist minna. Udu muutub nii tihedaks, et pole enam näha nõlvagi, mida mööda peaksime tõusma hakkama — ja selja taha vaadates ei näe enam laagrit. Või mis laagrist me räägime: tegelikult on raske näha eeskõndijatki. Taas hakkab sadama paksu lund. Isegi algul nii kindlalt astunud Leivo lööb minekusuuna osas kõhklema.
Pisut ekseldes jõuame lõpuks siiski õigele rajaotsale. Arutame, kas minna edasi või tagasi — ja jõuame lõpuks oma arust saalomonlikule otsusele panna telgid püsti sinnasamasse. Koht on ohutu ja järgmisel päeval minema hakates võidame vähemalt tunnijagu teed! Igati vahva!
Mõeldud-tehtud. Veedame päeva telgis pikutades ning valmistame end homseks. Andruse köha muutub külmas ja hõredas õhus lausa läkastamiseks — ning tal jätkub jõudu teha otsus järgmisel päeval tagasi alla minna. Kõik saavad aru, et see on õige ja ainuvõimalik, aga vaikselt imetleme seda siiski: me pole sugugi kindlad, kas ise jaksaksime selles olukorras loobuda. Loobumine on ju mõnigi kord moraalselt mitmeid kordi raskem kui füüsilise kurnatuse ja haiguste kiuste edasiponnistamine…
Tagantjärgi vaadates on need mõttekäigud fataalsed. Me keegi ei ole veel kogenud, kui kurvalt võib lõppeda ennastületav edasiponnistamine ning tagajärjed tunduvad pigem teoreetilised kui meie silme all või meie endaga juhtuda võivad… Ent pärast selle reisi lõppu ei miski meie suhtumises enam endine…
Vahepalaks põige traadita telefonide radadele. Mägedes levivad jutud uskumatult kiiresti, ent kuna info käib suust suhu, siis alati mitte kõige õigemini. Jaanini jõuab pakivedajate vahendusel kõigepealt teave, et eestlased telgivad laagrist väljapool, ja pärast, et suure lõhe juures. Viimase osas on märkimisväärne eriti see, et ainus lõhe moodi asi meie telgi läheduses on väike liustikusulamise ojakene. Ent Jaan oli meie pärast ikka tõsiselt mures olnud ning pead murdnud, kuidas me ometi nii hullud saame olla…
Järgmisel päeval ärkame varakult, sööme kiiresti ja seame end kiiresti valmis. Köiskonna järjestuse on Jaan juba baaslaagris paika pannud: esimene Leivo, teine Boriss, viimane Aivo, vahepealsed ükskõik kuidas. Praegu on vahepealseid ainult kaks, mina ja Maarika, ning nii me viiekesi köiskonna moodustamegi.
Teel teise laagrisse on lõhed poolkinnised, servad lumega kaetud, ning suuremaid lõhesid tuleb ületada lumesildu mööda. Metallredeleid ja tugiköisi tänavu lõhede ületamiseks ei ole, sest pidevas liikumises liustik on sel aastal kujundanud end nii, et ülisuuri lõhesid ei olegi.
Paari tunni pärast jõuame etapi järseima kohani. Lõpus peaaegu 90-kraadine nõlv on kohati ka päris jääs. Paigaldatud on tugiköis ning tõuseme jumari (haaratsi) ja kirka abil. Tõusu on 40-50 meetrit, ja tuleb tunnistada, et see on päris raske. Pirita jääseinal tundus haaratsiga tõusmine toreda meelelahutusena, siin aga väsitab nii hõre õhk kui paarikümnekilone seljakott… Üles jõudes variseb enamik ronijaid kõigist gruppidest seljakoti peale puhkeasendisse, kassid sirakil.
Taas ei vea meil ilmaga. Viie minuti jooksul laskub piimjas udu ning nõlvad mattuvad valgesse pimedusse. Ent rada on hästi näha ja jätkame võrdlemisi optimistlikult teed.
Taas saab mulle selgeks, kui raske on olla teel eesmärgipäratult. Vajaksin sihti silma ees, kasvõi mõnda kivi või küngast, milleni jõudes end kohalejõudmise puhul õnnitleda ja järgmine kivi eesmärgiks seada… Udus aga ei saa aru sellestki, kui kõrge on nõlv, mida mööda parasjagu tõused. Valge lumi sulab silmapiiril kokku valge taevaga ning selles lõputus läbinähtamatus valguses on tunne, nagu tõuseksid otse taevasse — lõputult ja lõputult… Ja jälle hakkab sadama lund.
Teise laagri hüüdnimi on Praepann, aga meie kohalejõudmise ajal ta küll oma nime ei õigusta. Lõikavas tuules ja tihedas lumesajus püstitame telgid (Ferrino Highlab 2 ja McKinley Tundra 3), keedame vaevaliselt putru ja lähme magama.
Öösel algab torm. Nelja kaarega väike madal Ferrino peab tuulele kenasti vastu, kõrgemal kahe kaarega McKinleyl olevat aga tuulepoolsed kaared hooti üsna tagurpidi paindunud.
Hommikul on laager lumme mattunud. Tuul on vaikinud, ilm soojenenud. Õhk tundub rippuvat raskelt ja kuidagi uimaselt.
Leivo on esimene, kes viitsib riidesse panna ja telgist välja ronida. Mina pusin alles fliisi selga, kui ta äkki ebamääraselt hüüatab. “Vaadake!” hüüab ta siis juba selgelt. Ja mõne hetke pärast, kui olen just pea välja pistnud, eriti selgelt: “Telk kinni!” Ent on juba hilja. Enne kui aru saan, mida tähendab see kume mürin, on mu nina-suu-silmad ja pool telgiesikut peent lumetolmu täis. Vastasnõlvalt alla tulnud suure laviini saba on meie laagrini jõudnud.
Leivo kirjeldused laviinist on ihukarvu õudusest — ja vaimustusest — püsti ajavad. Esimene emotsioon, kui lumemassiiv kogu vastasnõlva laiuses liikuma hakkas, oli olnud ehmatus: hetkedega kiirust koguv laviin tundus tormavat otse laagri peale. Kuna aga kogenud venelased, kes samal hetkel ka väljas olid, rahulikult edasi seisid, oli näha, et reaalset ohtu ikka ei ole. Ning kuna laviin oli nii suur ja võimas — nagu filmis!- oli järgmine mõte olnud juba kahetsus: miks mul küll fotoaparaati käes pole! Ning siis polnud enam aega midagi mõelda, tuli keerata selg ning katta nina-suu kindaga, et mitte laviinisabas keerlevat lumetolmu sisse ahmida.
See laviin oli ainult vaatemänguline, sest laager asus turvalises kohas vastasnõlval. Ent 1991.aastal mattis samast kohast tulnud laviin enda alla terve vana laagrikoha, nii et 4 meetri paksuse lume- ja jääkihi alla jäi erinevatel andmetel 43-60 inimest. Legendide kohaselt olevat liustikul aegajalt näha nende vaime, niinimetatud musti alpiniste, kes nagu märku andes pea kohale tõstetud risatud käsi viibutavat… Mina igatahes usun seda.
1991. aasta laviini, 1974. aastal lumetormis hukkunud vene naisekspeditsiooni ja muude selle kiusliku mäe võimunäitamiste tõttu on Lenin, üks tehniliselt kergemini vallutatavaid seitsmetuhandelisi ja “suureks Elbruseks” pilgatu, 2003.aasta seisuga see mägi, millel on absoluutarvudes mõõtes kõige rohkem hukkunuid. Suhtarvudena (tipputõusjate/hukkunute suhe jms) edastavad teda raskemad ja ohtlikumad mäed, ent laipu kokku lugedes on Lenin juhtpositsioonil.
Leninile on jäänud ka vähemalt neli eestlast. Erik Reino, Tõnu Tennisson ja Priit Vürst hukkusid 1974.aastal laviinis ning 1987. aastal jäi platool kadunuks Tiina Tamm. Kolmele esimesele on baaslaagris mälestuskivi küljes tahvel, Tiina lebab aga üksi ja unustatuna kuskil platool. Kui Jaan sellest räägib, näen mitmel ööl painajalikku und, et just mina leian tema vahastunud laiba. Ka paneb see mind kartma platoost üleminekut, nii et ükskord sinna jõudes lausa paaniliselt kompassi kontrollin. Mägedes juhtub psüühikaga kummalisi asju, sest tavaelus olen ma kõike muud kui nõrganärviline…
Plaani järgi peaksime täna jätkama tõusu ja jõudma kolmandasse laagrisse, kuid plaani paistavad nurjavat halb ilm ja lumi. Mitte keegi ei lähe üles, vastupidi: kolmandast laagrist hakkavad teise jõudma esimesed allatulijad. Väidetavalt jääb kolmas laager ajutiselt täiesti tühjaks ning tipus pole käinud veel keegi.
Veedame päeva teises laagris. Kes puhkab telgis, kes teeb ilusat ilma kasutades aklimatiseerumistõuse laagri kohal kõrguvale nõlvale. Mina valin teise variandi — ja liikumine osutub nii vaevaliseks, et esimest korda tuleb mul tunne, et äkki peaksin tipumõttest üldse loobuma. Ütlen seda ka meie rakukese mitteformaalseks juhiks kujunenud Leivole — ja saan niisuguse veenmis- ja selgitustöö osaliseks, et eneseusk on sunnitud kolinal tagasi tulema.
Järgmisel hommikul lähme alla, jättes teise laagrisse maha sõbraks saanud belglase, sakslase ja venelased, kes jäävad ilma paranemist ootama, et uuesti ülesminekut proovida. Meie siht on puhkus.
Teise ja esimese laagri vahel juhtub minuga veel üks häbiväärne lugu. Olin just Leninile tulekuks isikliku kaheksa ostnud, kuid viimasel hetkel selle millegipärast maha jätnud. Nüüd aga on minu ees järsk laskumine tugiköiega varustatud nõlval — ja mul ei tule kuidagi meelde, kuidas läbi karabiini laskuda. Lihtsalt ei tule, aju on nagu halvatud.
Oleme hakanud alla tulema kahes köiskonnas ning mina ja Leivo oleme teistest veidi ees. Leivo, kellel samuti kaheksat pole, võtab köie lihtsalt üle õla ja laskub kribinal-krabinal alla. Proovin seda järgi teha, keeran köie uljalt õlale — ja ei julge. Seljakott seljas, käed-jalad väsinud… kujutan elavalt ette, kuidas köis mul käest libiseb ja ma alla kukun. Ei taha proovida.
Nii ongi, et Leivo istub all ja ootab mind, mina istun üleval ja ootan kedagi, kes oskaks läbi karabiini laskumist näidata. Tõusjaid tuleb ja tuleb, aga kummalisel kombel ei oska keegi neist seda iseenesest nii lihtsat asja. Võibolla on ka neil samasugune ajuseisak kui minul… Lõpuks ilmub üle serva poolakatest paar, kes mulle köie kuidagi ümber karabiini julgeb keerata. Laskumise lõpuks on kõik see värk lootusetult pusas, aga elusalt olen ma igatahes alla jõudnud. Mina olen õnnelik, ent Leivo on pika ootamise pärast nii tige, et ei räägi minuga veel terve järgmise päeva. Taas kord: mägedes käitumisest võiks omaette psühholoogiaharu kujundada, sest tavaelus on Leivo vägagi mõistev ja hooliv.
Esimeses laagris leiame eest Marko ja Tapani, kes on on kaks päeva hilisema graafikuga startinud ning plaanivad järgmisel päeval teise laagrisse tõusta. Jätame nad puhkame ja siirdume alla baaslaagri poole. Ikka veel pahane Leivo kihutab ees, mina püüan tal kannul püsida, siis tulevad samuti kiires tempos Maarika ja Aivo ning kõige lõpus jalutab rahulikult Boriss. Siin on juba näha, et olemegi üksteisest mõnevõrra tüdinud.
Psühholoogilised pinged
Pikka aega ühtede ja samade inimestega koos olemine, pealegi rasketes tingimustes, võimendab omavahelisi ebasobivusi ja mittemeeldimisi samamoodi nagu hakkab ennast tunda andma pikal teekonnal kinga sattunud liivatera. Väikesed asjad, millele muidu tähelepanu ei pöörakski, võivad ühel hetkel talumatuks muutuda.
Kõhklesin hulk aega, kas alljärgnevaid konkreetseid näiteid kirja panna. On need ju minu isiklik nägemus asjast, pealegi osalistele ilmselt mitte just eriti meeldivad… Aga just näidete ja olukordade läbimõtlemine võib ehk mõnel mägedegrupil omadega paremini hakkama saada.
Üks meie grupiliige armastas jutustada lugusid oma mägedepraktikast: tundus, et ükskõik, mis meie ümber ka ei juhtuks, kohe on tal oma kogemustepagasist võtta mõni analoog. Pikapeale hakkas see ruineerima: kas tõesti pole siis midagi uut päikese all? Samuti oli tal rohkesti anekdoote. Nii lood kui anekdoodid olid tegelikult huvitavad — aga mingil hetkel tundus vähemalt mulle, et neid tuleb liiga palju. Pealegi hakkasid anekdoodid lõpuks korduma. Naersin esimesel korral südamest loo peale, kuidas vene uusrikkad restoranis kümme viina ja ühe salati tellivad ning järgmise kümne viina juurde enam salatit ei võta. Aga kui sellest innustust saanud jutustaja lõpuks nii umbes kolmekümnendat korda söögikorra eel naljatas: “Kaja, 10 drinki ja salatit pole vaja“ — siis tahtnuks tal suu vägivaldselt putru täis toppida. Hmm, praegu tundub see fraas jälle täiesti naljakana…
Ka teine grupiliige paistis silma jutukusega, ainult et tema armastas rääkida iseendast — kui tore inimene ta on ja kui innukalt kõik ümberkaudsed seepärast tema eest tavaliselt hoolitsevad. Kuna need jutud (välja arvatud see, et tal on ainult punast kala sööv kass) olid vaheldusrikkad ja neile ei pidanud kuidagi reageerima, kuulasin mina neid pigem lõbuga, kuid mõnegi teise kannatus oli aegajalt katkemise äärel.
Mis aga mind sügavalt häiris, on tema kõrvalehoidumine ühistest töödest. Harva käis ta vett toomas, priimusel hommikusööki ei valmistanud kunagi. Esimesel hommikul Camp1-s võinuks sellest koguni tüli tulla. Keegi tõi vett, keegi keetis putru, keegi lappas köisi, keegi sorteeris kaasavõetavaid toiduaineid — ainult tema seisis oma valmispakitud seljakoti kõrval. “Ma kogu aeg mõtlen, et kuidas küll mina alati kõige varem valmis saan,” imestas ta meie askeldamist vaadates. “Oled sa äkki mõelnud ka seda, et sa alati ainult isiklike asjadega tegeled?” küsisin mina oma kõige võltsmagusama häälega plahvatusohtlikult vastu. Õnneks jätkus temal arukust mitte vastata, sest mina sel hetkel oma emotsionaalse intelligentsusega küll hiilanud ei oleks…
Tagasi vaadates oli aga nii, et kui teda paluda ühistöödes kaasa lüüa, aitas ta alati hästi ja meelsasti. Ta lihtsalt ei märganud omal algatusel seda teha — ning minus ja võibolla mõnes teiseski tekkinud rumal trots ei lasknud normaalselt käituda ning teda pisut juhatada.
Baaslaagris olid pea kogu grupi vaenuobjektiks kolmanda grupiliikme tennised. Tennistel iseenesest polnud midagi häda niikaua, kui nad jalas olid, aga paraku pidi neid sealt aegajalt eemaldama. Ja see hetk polnud meeldiv isegi kõikvõimalike mustusearoomidega harjunud matkagrupile. Aga selle asemel, et seda viisakalt otse öelda, nügisime meie, tema lähimad jurtanaabrid, tenniseid salaja ja nina krimpsutades endast kaugemale ja kirusime omavahel. Tema ei pruukinud arugi saada, et kellelgi midagi tema tenniste vastu on… Tagantjärele vaadates jälle nagu lapsik käitumine.
Samavõrra kui võimenduvad grupiliikmete vahelised ebasobivused, saab mägedes või matkal kiirendatult aru ka iseloomude, mõttemaailma ja huumorimeele sobivusest. Inimesega, kellega on pikema retke ajal ja raskustes hea klapp, sobid tõenäoliselt ka muudes olukordades.
Tipuürituse algus: esimesse ja teise laagrisse
Taas on meil baaslaagris kaks päeva puhkust, mille kestel valdavalt sööme ja magame. Käime ka väiksel tutvumisreisil lähedalasuvas alpinismilaagris Mal, kus Jaan kunagi instruktorina töötas. Aeg oleks seal nagu peatuma jäänud kunagise hiilgeaja hetkedesse: seintel vähemalt kümne aasta vanused luitunud tapeedid, laudadel sama ajajärgu stiliseeringus rullis servadega vakstud, piljardilaud saalis… Endaga üpris rahulolev juhataja teatab, et sel aastal on Malil olnud tervelt neli klienti, eelmisel aastal oli üks. Võrdluseks: konkureerivatel, Malist hoopis hiljem tekkinud firmadel TourAsia ja AsiaMountains on mõlemal aastas 40-60 klienti…
Ja hakkamegi valmistuma otsustavaks tõusuks. Erandina varasematest ülesminekutest, kus tassisime kogu kraami ise, anname seekord ühisvarustuse osas tööd kohalikele pakivedajatele ja hobustele. Ühisvarustuse hulka mahuksid ka magamiskotid, kuid see põhjustab ootamatu probleemi: Maarika osutub loomakaitsjaks ja keeldub hobust oma 1,8 kilose magamiskotiga koormamast (see, et kogu ühisvarustus hobuse selga läheb, ei näi teda aga üldse heidutavat). “Hobusekesel on raske, mina kannan oma magamiskotti ise,” kinnitab ta järjekindlalt. Kõik tormavad selgitama, et kuna hobusemehed teenivad kilode pealt, siis ega hobusekest pooltühja koormaga ikka üles ei saadeta, vaid meie puudujäävate kilode kate leitakse naabergruppide juurest. “Kas sul siis üldse loogikat ei ole!” muheleb Jaangi. Maarika aga ei lase end veenda. Lõpuks löövad kõik käega: no tassigu siis ise. Ent kõigile üllatuseks lööb ka Maarika selle peale põhimõtetele käega ja toob oma magamiskoti ikkagi ühisesse hunnikusse. Lõpp hea, kõik hea.
Andruse köha on nii hulluks läinud, et ta jääb baaslaagrisse ning loobub tipuüritusest. Tema kõrgussaavutuseks Lenini nõlval jääb seega sadakond meetrit pärast esimest laagrit, ca 4300. Matka-ja rännumehena leiab ta endale tegevust baaslaagri ümbruses.
Esimesse laagrisse jõuame seekord vähem kui kuue tunniga ning täiesti reibastena — ainult Borissil läheb kauem aega ja kohale jõudes on ta üpris kurnatud, nii et otsustab teise laagrisse mitte tulla. Tema rekordkõrguseks Leninil jääb eelmisel korral võetud teine laager ehk 5300 meetrit.
Esimeses laagris kohtume Marko ja Tapaniga, kes on vahepeal teises laagris ära käinud, seal ööbinud ja nüüd meid ootavad, et koos uuesti üles minna.
Järgmisel päeval alustamegi teed teise laagri poole. Ilm on suurepärane, päike lausa kõrvetab ja tuult praktiliselt pole. Kõik fliisid ja joped rändavad seljakotti ning mehed läbivad selle etapi pikkades aluspükstes (mis praegu tundub koomiline, siis aga täiesti normaalne). Läheme kahes köiskonnas: ühes Marko ja Tapani, teises Leivo, mina, Maarika ja Aivo.
Tugiköiega varustatud tõusu eel esineb Aivo üllatusliku avaldusega: tema läheb alla tagasi! sisetunne ütleb, et midagi on valesti ja tuleb edasiminekust loobuda! Mägedeinimesed on pea kõik natuke ebausklikud ja nii ei hakka me teda veenmagi, et ta siiski jätkaks. Haagime Aivo köiest lahti, jagame tema osa ühisvarustusest kolme vahel ning saadame ta teele. Tõele au andes ei tohiks küll esimese ja teise laagri vahel üksi liikuda, kuid oleme nii esimese laagri lähedal, ilm on nii hea, rada nii hästi sisse tallatud ja ohtlikke kohti ei olnud, nii et füüsiliselt tugev ja selge mõistuse juures inimene (ja Aivo on kahtlemata mõlemat) suudab selle etapi ka üksi ohutult läbida.
Ette rutates peab ütlema, et Aivo sisetunne ei petnud. Alla jõudes algas tal nii tugev hambajuurepõletik, et veel meie tagasijõudmise ajal oli tal pool nägu kinni paistetanud. Valu ei suutnud leevendada kaasasolnud antibiootikumidki — ja ei taha mõeldagi, mis oleks temaga võinud juhtuda üleval, kus kõik haigused ja protsessid ägenevad…
Meie aga jõuame edukalt teise laagrisse. Ülesjäetud Ferrino on korras ja püsti, kuid McKinley pole tuultele vastu pidanud. Tänu Marko ja Tapani tehtud päästeoperatsioonile — plaguna pekselnud telgikate lasti täiesti alla ning seoti nööridega rulli — pääses telk õnneks kurvemast saatusest ja ta on siiski kasutuskõlblik. Tõttöelda näeb ta küll välja rohkem kinnimässitud laiba kui telgina, ning keegi on tegelnud ka laibarüvetamisega: kadunud on pooled kinnitusnöörid. Kuna praegu on ees viimane öö, kus me korralikult magada saame (kolmandas laagris 6100 peal tuleb ilmselt üsna kaootiline uni!), ei hakka me siiski end viiekesi kahte kahesesse telki pressima, vaid mehed sikutavad õnnetu McKinley repsakatega üles.
