Leesi: ministeerium vaevleb sünnitusvaludes

Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi tõdeb lõppenud õppeaastat kokku võttes, et kära oli küll palju, kuid villa jäi väheks.

„Äraostmatute hariduspoliitika viib mõtted La Fontaine’i valmile „Sünnitusvaludes mägi”. Mägi tegi sellist kisa, et imet näha oli kõigil kiire. Kuid ilmale tõi Mägi hiire! La Fontaine võrdleb Mäge kirjamehega, kes lubab valmiva teosega lugejad Parnassile viia ja lõpetab: On lubadus suur, kuid ilmub ikka sama — lihtsalt jama!” kirjutab Leesi Postimehes.

„Läinud aasta 1. septembril AK-le antud intervjuus rabas meid Toivo Maimets uudisega, et heale õpetajale ei peagi topeltpalka maksma, sest see sõna olnud üksnes sümbol. Järgnes streik: 18 000 õpetajat ja nende toetajat tulid tänavatele. Nõudmine oli: riik kindlustagu igale kõrgharidust eeldavale ametipostile algpalgaks nn Eesti keskmine, s.o 7300 krooni. Minister oli streigi hetkel Teeviida avamisel (nagu seda poleks võinud teha kantsler või ükskõik kes!). Aga mees teatas peagi, et ta tegutseb endistviisi edasi, sest ta saanud streikijailt mandaadi just nii toimida!” jätkab Leesi.

Kui peamisest (õpetajate palkadest) ei taheta rääkida, räägitakse Leesi sõnul kõigest muust. „Äraostmatud teatasid, et hariduses algab uus ajastu, kuna nad PÖÖRAVAD NÄO LASTE POOLE. Kes siis lapsi ei armasta? Lastega on manipuleeritud igal ajal. Luubi alla võeti pedagoogika igivana probleem — koolivägivald. Iga õpetaja teab, mis juhtub vahetunnis, kui korraks 5.–7. klassi poistele selja keerad. Nüüd saime igast ruuporist nii, et vähe pole! Said kõik: õpetajad, koolijuhid, ametnikud!”

Seejärel kukkus minister rääkima HARIDUSE RAHASTAMISEST, et see toimub läbi 13 erineva allika ning on väga kole, lisab koolidirektor. „See teema paelus meid nädal-paar. Millest nüüd? Tuleb ju näidata, et ka eksiilis (Tartus) on ministeerium tegus. Ja nii need ARENGUVESTLUSED tulidki. Sai lugeda, et arenguvestlus õpilastega tuleb regulaarne, seal arutatakse õpilase tulevikuplaane, õppetulemusi ja arenguvõimalusi, kusjuures õpilane saab ennast analüüsida. Kõne alla tulevad lapse huvid, kalduvused, terviseprobleemid, koduse elu iseärasused. Kogu jutt dokumenteeritakse ning analüüsitakse. Vestlusele on kaasatud lapsevanemad, õpetajad ning teised koolitöötajad. Üks asjalik küsimus ministrile: Kas haridusreformi järel polegi ööpäev enam 24 tundi?”

Kuna ka see peagi lugejad-vaatajad ära tüütas, tulid KEELEMAPID. Haridus- ja teadusministeeriumi juurde loodi Euroopa Keelemapi Eesti variandi komisjon, mis töötab välja 6.– 9. klasside näidismapi.

„Kevadel hakati rääkima HINDAMISEST. Ilmusid lood ja lindistati intervjuusid nendega, kes täpselt teavad, kuidas hinnata, kui õpilane kirjutab töös, et Mehhiko asub Aafrikas. Keegi tarkpea leidis, et kui talle hindeks 1 või 2 panna, tekib lapsukesel frustratsioon. Soovitati tähti F, G, H või hindeid enam üldse mitte panna. Tuhat ja tuline! Miks ta, jauram, siis need asjad pähe ei õpi?” küsib ta.

„Räägiti veel koolidevahelistest AKTSIASELTSIDEST, et mitme kooli peale tuleb üks direktor, ja sellest, et kooli hakkavad juhtima lapsevanemad. Miks ei võiks nad ka tunde anda?” jätkab Leesi.

Riigieksamite aegu oli tema sõnul vaikus. „Aimasin tormi. See saabuski. Juhkentali Gümnaasiumis jäid oma 50 õpilast vahele spikerdamisega! Näete! Hakaku õpetajad veel palka juurde nõudma! Aga ei juhtunud ju mitte midagi iseäralikku — tavajuhtum argielust. Kas pole siis Eestis lubatud kõik? Peaasi, et välja ei tule! On ju igas asutuses (kooliski) ikka nii — kõike võib teha, juhul, kui sellest teada ei saada. Kui me lubame lapsel juhilubadeta rooli istuda, teades, et sellel teelõigul inspektoreid pole, kas ei toimi me siis samuti kui Juhkentali kooli õpetajad?”

„Eksamikeskus peaks nüüd oma töös midagi muutma hakkama. Aga need, kes ühiskonda juhivad, peavad oma otsese eeskujuga psüühiliselt haiges ühiskonnas mitte LÄBI MURDMA, vaid väärikamalt käituma. Eksamikeskuse juhil soovitan küll lastele andestada ja juba sel suvel neile uus matemaatikaeksam määrata,” kirjutab Leesi lõpetuseks.