Lauri Vahtre: Uue majakoletise ootel

 (185)

Kas olete juhtunud Venemaa välisministeeriumi ette? Kui ei ole, siis kujutage ette üht tüüpilist Stalini-aegset uhkeldavat torn-tornikest — sellist, nagu neid Moskvas õige mitu püsti on, aga ka Varssavis, Riias ja mujal. See on suur ja võimas ehitis, mille sõnum on ühene: “Sina oled putukas, mina olen Jõud ja Võim.”

Mööngem, et see pole eriti sõbralik ega inimlik sõnum. Kusjuures selliste jõhkrate hoonemonstrumite mõju sõltub olulisel määral sellest, kui palju on nende ümber vaba ruumi. Kui nad on tihedalt üksteise kõrval nagu Manhattanil (või ka Tallinna tibatillukeses city’s), siis pole viga õieti midagi. Inimene möödub neist nagu tavalistest majadest, märkamata, et tegemist on hiiglasega.

Kuid kui sellise kolaka ümber laiuvad veel nõndanimetatud haljasalad, siis moondub hiiglane inimvaenulikuks või tuleb juba olemasolev inimvaenulikkus selgemalt ilmsiks. Seda vaenulikkust kogeme me igal maailma Lasnamäel, kogeme Brasiilia pealinnas Brasilias, kogeme isegi ÜRO peahoone juures sealsamas Manhattanil.

Suur hoone, mille ümber laiuvad haljasalad ja/või parkimisplatsid — see ei ole inimese, vähemalt mitte jalgsi kõndiva inimese jaoks. Nagu muuseas ka linnaäärde kerkivad supermarketid. Kas kujutate ennast jalgsi lähenemas Laagri Maksimarketile või Ülemiste keskusele? Õudne. Sellise tontliku arhitektuuri nüüd juba klassikaliseks näiteks Eestis võib aga pidada Tallinna linnahalli.

Siit koorub välja, et asi pole ainult kõrguses, vaid üldises suuruses ja suurust ümbritsevas kõleduses. See on inimvaenulik — või inimest põlgav — arhitektuur koodnimetusega “inimene stepis”.

Heakene küll — tehti arhitektuurilisi lollusi, ehk on aeg lõpetada? Ehk on aeg 60ndatest aastatest välja ronida?

Kus sa sellega!

Eks vaadake palun Eesti Rahva Muuseumi uue hoone konkursi võidutööd. Lühidalt öeldes kujutab see endast Raadi lennuvälja moondumist košmaarseks punaseks klaastunneliks, mis sirutub üle Raadi järve. See punase otsaga tunnel ongi siis meie uus muuseum. Ühest küljest täpselt seesama mania grandiosa kui Raine Karbi kolosside ja viimati Tartu nõndanimetatud uue turuhoone puhul, teisest küljest aga uus ideoloogiline kvaliteet: Nõukogude okupatsioonivägede strateegiliselt tähtis objekt ulatamas n-ö sõbrakätt Eesti Rahva Muuseumile.

Kas teid ei aja selline asi vihale? Eriti veel kui mõelda, et projekti peamiste kiitjate hulka kuulub Raivo Palmaru, ameti poolest kultuuriminister, kelle elu ja võitlus pole teatavasti möödunud mitte ainult sini-must-valge lipu teenistuses.

Asjade selline areng ainult kinnitab mu veendumust, et hiigelsuurtes arhitektuurilistes karpides ja klotsides on midagi olemuslikult pahelist. Ühesõnaga, et nad pole mitte lihtsalt koledad, vaid ka kurjad. Nad oleks nagu loodud kas totalitaarse või siis tarbimisorgiast aru kaotanud publikumi tarbeks. Need inimkihid on muide põhiliselt üks ja seesama, sõltub vaid riigikorrast, kumma näo nad omandavad.