Vahel tundub, nagu oleks üks osa eesti rahva (ja tegelikult kogu Lääne) haritumatest poegadest-tütardest sattunud mingisse purjuspäi laamendamise meeleollu, mille käigus pekstakse puruks vanaema serviis ja tehakse perekonnapiltidest lõke, et selle ümber tantsu lüües joobuda oma „avatusest”.

Kuidas olla inimene?
Tasub lugeda mäejutlust ja kogeda ahhaa-elamust: ennäe, sedagi ütles Kristus, ja seda, ja seda…
Mida ta siis ütles? Õige palju asju, mida lühidalt refereerida pole mõtet, sest mäejutlus pole lõpuks kuigi pikk. Ent kui küsida endalt, millest Kristus ülepea kõneles, siis vist sellest, kuidas olla inimene. Kuidas võidelda oma halva minaga ja tugevdada head mina. Kuidas tabada end enesepettuselt, püüelda paremaks saamise poole, vältides seejuures ülbet mõtet „olen teist parem”.

Kõigi nende õpetuste juurde tõi Kristus rabavalt elulisi näiteid ja nõudeid – kui teid lüüakse ühele põsele, keerake ette teine; kui teilt tahetakse kohtu kaudu võtta teie mantel, siis andke kuub ja särk veel pealekauba; armastage ligimest nagu iseennast – vähe sellest, armastage ka oma vaenlast ja palvetage tema eest; ärge arvake, et halva teo tegemata jätmine on kõik – ei, kõik on siis, kui suudate jätta mõtlemata ka halva mõtte.

Ja nõnda edasi. Võime kujutleda, kui palju vastuväiteid need jõulised, mingis mõttes koguni lapsesuised nõudmised/normid/eesmärgid tekitasid. Palju mugavam oli ju sooritada oma kohustuslikud usutoimingud, lugeda kohustuslikud palved, annetada kohustuslikud annetused – ja uskuda, et Jumal on sellega (kuni järgmise korrani) rahuldatud ja armuline. Nüüd tuli keegi puusepa poeg ja teatas, et see on küll vajalik, aga pole kaugeltki kõik.

Moodne „vaimsus”

On väga raske öelda, mis veider põhjus see oli, miks nõnda ränki nõudeid esitav kuulutus lõpuks nii võimsalt ja laialt levida suutis. Võib-olla „oli aeg selline”, inimesed igatsesid ülenduda. Võib-olla igatsevad nad seda alati, kuid mitte kõik ja mõnel ajal rohkem, teisel vähem. Igatahes leidus peagi tuhandeid ja miljoneid, kes vähemalt üritasid Kristuse püstitatud ideaali suunas liikuda. See nõudis praktilisi ohvreid: nõudis andestamist, millegi äraandmist, mitmesuguseid muid loobumisi.

Viimasel ajal tundub mulle üha sagedamini, et nüüdismaailma lahkulöömine Kristuse õpetusest ja kõiksugu esoteeriliste imeõpetuste vohamine tuleb lihtsalt laiskusest. Tore on olla ateist ja korrutada jutukesi inkvisitsiooni kuritegudest, aga veel toredam on tegelda tunnetuse kõrgemate tasanditega ja kes teab mis meditatsiooni ning vaimsusega, sest sellel tegevusel puudub too tüütu omadus – nõuda praktilisi ohvreid ja sätestada praktilisi kohustusi.

Kui Kristuse järgi on ülenduse hinnaks teise põse ettekeeramine ja oma särgi ohverdamine, tõsine vastuhakk oma lapsikusele, laiskusele, ahnusele, aplusele, edevusele – siis tunnetuse kõrgematele tasanditele jõudmine ja kosmilistesse rütmidesse süüvimine ei nõua midagi sellist. Ei ole tarvis kuulata ega näha teist inimest enda lähedal, ei ole tarvis naabrile appi minna, ei ole tarvis oma edevust (näiteks) alla suruda ega isegi mitte endale tunnistada, et kui sa seda ei suuda, on see kahetsusväärne.

Lihtsuse ja sügavuse vahel

Mõni esoteeriline õpetus ju tõesti ka nõuab üht-teist, kas või mõnest toidust või toiduainest loobumist, mis võib olla küllalt vaevarikas. Või looduse kõnetamist mingil kindlal moel, mitte käituda elevandina portselanipoes. Kuid üldjuhul on need nõudmised siiski „kõrgemad”, keerulisemad ning abstraktsemad kui needsinased labased, mida pani ette Kristus. Ning seetõttu määratult mugavamad.

Refereeritud artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.