Lauri Vahtre: Kuritegu — kojujäämine

Kes on kokku puutunud Eesti ajalooga aastail 1944-1950, see teab, kui visalt jälitas ja vintsutas Nõukogude võim isikuid, kes olid veetnud sõja-aastad Eestis. Sagedasti kandis see süütegu nimetust “koostöö fašistlike röövvallutajatega” vms, sageli aga lihtsalt “viibimine okupeeritud territooriumil”, mis tänapäeval kõlab hoopiski veidralt.

Väga suure tahtepingutusega võib ju mõista, et ka külasepp andis hobuseid rautades oma panuse Hitleri suurde üritusse, st tegi koostööd, kuid et inimene oleks süüdi “viibimises”…? Eriti juhul, kui su rahvas on siin “viibinud” juba mäletamatutest aegadest saadik ega pole ühegi vallutaja eest kaugemale läinud kui lähimasse sohu?

Tavaliselt lööb eestlane ja isegi eestlasest ajaloolane siinkohal mõttes käega ning liigitab selle olematu roima arvukate muude nõukogulike õeluste hulka, millel mõistuspärane seletus puudub. Selliseid on teada ju palju; mõnd inimest on represseeritud isegi selle eest, et ta õhtuti kodus üksinda viiulit mängis.

Või siis piirdub arvaja oletusega, et tegu on taas Stalini paranoiadega — nägi ju Stalin kõikjal ja kõigis imperialistlikke spioone. Elu lõpul hakkas ta isegi Molotovi ja Vorošilovit spioonideks pidama, esimest ameeriklaste, teist inglaste omaks. Miks siis mitte pidada sakslaste “käsilasteks” kõiki, kes nende võimu all elasid, oma tööd tegid, viimati sõid-jõid ja rõõmsadki olid?

Ometi pole võimatu, et sellel arusaamatul vihal okupeeritud territooriumil viibinute vastu on mingi pikem kultuurilooline juur. Meie rahvapärimus tõepoolest eeldab, et vaenuväe maale tulles minnakse pakku äärmisel juhul sohu (ja mitte tuhandete kilomeetrite taha), aga millisest rahvapärimusest lähtus Stalin koos oma satraapidega? Ilmselt mitte eesti omast. Ehkki ta oli grusiin, järgis ta kollektiivi sunnil ilmselt vene pärimust, millesse on venelastest mitteolenevatel põhjustel tembitud suur annus rändava stepirahva oma.

Stepirahva maailmapilt pole põrmugi halvem ega parem kui meie oma, vaid teistsugune. Stepirahvas rändab ringi ja tema identiteet seostub mitte maastiku, vaid valitsejaga. Kui khaan läks, siis läks kogu rahvas. Ja kui khaan kinni pidas ja oma jurta püsti lasi lüüa, tegi rahvas sedasama. Oma khaani ja oma rahva juurest lahkumine — mille eriliik on mahajäämine — võrdus reetmisega. Just seda pandigi eestlastele süüks.

Eestlased ei saanud aru, mida neile õieti süüks pandi; süükspanijad ei saanud aru, millest eestlased aru ei saa. Küllap teevad näo, et ei saa — järelikult silmakirjatsevad. Järelikult petavad. Järelikult on spioonid ja käsilased.

Muide, 1944. aasta sügisel olid eestlased esimest korda oma ajaloos kollektiivse pagemise lävel. Kostis hääli, et tuleks ühiselt mõnele kaugele saarele ümber kolida. Kuid see oli erandlik hetk. Üldiselt oleme asja võtnud ikka nii nagu Lagle Parek, kes vastuseks ettepanekule lahkuda N Liidust vastas: “Hea meelega, ainult et koos Eestiga.” Nagu läkski.