Lauri Vahtre: Kuhu kõik see klassiviha jäi?
Kuhu on kadunud klassiteadvus, miks ei seisa lihtsad inimesed enam oma klassihuvide eest, küsib Märt Väljataga oma huvipakkuvas kirjutises nõutult. Küsimus on kõigiti õigustatud ja päevakohane. Sest Väljatagal on õigus — risti vastu üldlevinud arvamusele, mille järgi sotsiaaldemokraatial läheb hästi siis, kui töörahva laiadel hulkadel läheb halvasti, on praegune majanduskriis toonud poliitilist edu pigem konservatiivsetele/parempoolsetele jõududele. Või kui mitte lausa edu, siis igatahes on ka sotsiaaldemokraadid võidukäigust kaugel.
Tundub, justkui inimesed tänavalt ei lähtukski enam oma klassihuvidest, vaid nende otsuseid ajendavad ennekõike kultuurilised, kõlbelised ja usulised hirmud, nendib Väljataga ja kontekst osutab, et ta peab sellist olukorda ebanormaalseks. Seda rõhutab ka sõnastus: ühelt poolt klassihuvid, mis kõlab ratsionaalselt, teiselt poolt mingid ebamäärased (ilmselt irratsionaalsed) hirmud. Niisiis: võitlus palga eest baseerub huvil, võitlus emakeelse keskkonna eest hirmul. Kõnelda kultuurilistest, kõlbelistest või usulistest huvidest ei lähe tänapäeval kohe mitte.
(Omaette küsimuseks jäägu, kes on too inimene tänavalt ja millised peaksid olema tema klassihuvid — on’s keegi defineerinud „tänavainimeste“ klassi? Milline võiks küll olla selle salapärase klassi suhe tootmisvahendeisse, näiteks?)
Väljataga kui varjamatult sotsiaaldemokraatiale kaasa tundva isiku nõutus avab meile midagi olulist ka sotsiaaldemokraatia olemuse kohta. Juba see vahetegemine (legaalsete) huvide ja (irratsionaalsete) hirmude vahel väärib tähelepanu ja heidab valgust.
Kuid koorigem seda sibulat edasi, sest Väljataga nõutus süveneb ja muutub aina kõnekamaks. Loeme: Sotsiaaldemokraatide hulgas ei anna ju enam tooni töölised ja ametiühingutegelased, vaid haritlased ja professorid. Ja kui inimene tänavalt eelistab järjekindlalt parempopuliste, siis võtabki maad tunne, et klassivastuolud on asendunud vastuoludega haritute ja harimatute, tarkade ja lollide vahel.
Sõna on suust välja lennanud, seda enam kinni ei püüa. Freudian slip, ütleks inglane — Märt Väljataga lobises välja, et inimesed jagunevad tema silmis kahte lehte: vasakpoolseteks ehk tarkadeks ja parempoolseteks/konservatiivideks ehk lollideks. Esimest inimliiki esindavad professorid ja haritlased, teist harimatud „inimesed tänavalt“.
Ei ole just paljutõotav alus diskussiooniks? Kuid veelgi halvem on, et ülaltoodud tsitaadi näol on tegemist ka otsese võltsimisega. Nii erudeeritud inimene kui Väljataga teab väga hästi, et töölised pole sotsiaaldemokraatide hulgas mitte kunagi tooni andnud, vaid et see ideoloogia on alati olnud haritlaste ja professorite meelelahutus, sekka mõned aristokraadid nagu krahv C. H. de Saint-Simon. Raske oleks ka vana head Karl Marxi proletaarlaseks pidada, või kuidas? Niisiis ei ole põrmugi aus üritada lugejale sugereerida, nagu oleks professorlikkus sotsialismi ihusse sugenenud alles hiljaaegu.
Kuidagi ei saa lisamata jätta, et kui mainitud krahv elas oma teenri kulul, siis härra Marx tarbis äraelamiseks sõber Engelsi tööliste higi ja verd, sest Engels oli juhtumisi vabrikant ehk ekspluataator. Üldse on sotsiaaldemokraatide hulgas kuidagi ärevakstegevalt palju neid, kes seisavad viimse veretilgani vaese inimese heaolu eest — aga vaid eeldusel, et seda heaolu kasvatatakse kellegi kolmanda arvel, jättes sotsiaaldemokraadi isikliku tengelpunga kenasti rahule.
Kristlus seevastu ootab inimeselt peale kaastunde ka valmisolekut mingisugusekski isiklikuks ohvriks. Tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida. Mistõttu sotsiaaldemokraatiat võiks nimetada kristluse pätistunud pojaks. Kaastundepisaraid voolab jõgede kaupa, aga kui küsida, „kesse maksab?“, siis öeldakse, et riik. Saja aasta eest öeldi, et rikkad, ja patsutati kabuurile, nüüd teeb Väljataga seda mõnevõrra elegantsemalt, viidates „lambukeste“ vägivallapotentsiaali alahindamisele Saksamaal, aga ilmselt mujalgi Läänes.
Eelöeldut silmas pidades omandab hirmuäratava kõla Väljataga justkui muuseas pillatud märkus, millega ta meenutab vahepeal ununenud tõsiasja, et ebavõrdsus on sama suur nuhtlus kui vaesus.
Vahepeal ununenud tõsiasja? Esimest korda kuulen, et tegemist on tõsiasja ehk faktiga. Olen ikka arvanud, et ebavõrdsus on loomulik ja isegi vajalik nähtus, mille väljajuurimist igatseda on sama lapsik, kui unistada, et „maailmast kaoks valu“ või et „kõik inimesed oleksid vennad“. Muidugi ei tohiks ebavõrdsus olla liiga suur, kuid küsimuse, kust algab „liiga“, peab iga põlvkond ilmselt uuesti lahendama, ja selleks me inimesed olemegi.
Märt Väljataga taolist peamurdmist tarvilikuks ei pea. On lihtsalt (mürts!) tõsiasi, et ebavõrdsus on nuhtlus, ja seda tõsiasja tuleb inimestele aeg-ajalt meelde tuletada nagu suitsetamise kahjulikkust. Kui need, kellele sõnum on määratud, seda mõista ei taha, siis läheb nähtavasti käiku too „vägivallapotentsiaal“ — ja nagu eelnevalt postuleeritud, mitte tingimata vaesuse leevendamiseks, vaid lihtsalt selleks, et ühel poleks rohkem kui teisel. Ehk siis kõige labasema kadeduse ja kitsarinnalisuse rahuldamiseks.
Siin jätavad võrdsuse nõudjad paraku täpsustamata, kuidas too võrdsustamine praktikas välja peaks nägemata. Kui minul on tuhat krooni ja naabrimehel miljon, siis on selge, et võrdsus saabub 500 500 krooni juures, st ma pean talt võtma 499 500 krooni. Aga mida teha vihaleajava tõigaga, et tal on parem tervis, ilusam naine ja targemad lapsed? Panna peale mõni sellekohane maks? Sulgeda mõneks ajaks vanglasse? Nakatada seagrippi?
Ei tea, aga haritlased ja professorid vist teavad, ja kui saabub õige aeg, ütlevad ka inimesele tänavalt. Seda on ajaloos juhtunud. Paraku mina neid aegu, erinevalt Märt Väljatagast, tagasi ei igatse.
Tuhat vabandust, kui liiga sarkastiliseks läks. Kuid see varjamatult üleolev toon teisitimõtlejate suhtes, mida tuntud netikommentaator Aqualung vasakideoloogiliste mädamunade pildumiseks nimetab ja mis läbib nii Väljataga kui arvukate teiste vasakpoolsete arvamusliidrite sõnavõtte, nõuab vastustamist. Inimene tänavalt on uimaseks räägitud, ta noogutab nõustuvalt, kui tembeldatakse lolliks ja parempopulistiks näiteks seda, kes julgeb öelda: Ma ei pea tunnustama kedagi, kes elatub riigist, kes seda riiki eitab, kes oma laste harimise eest piisavalt ei hoolitse ja kes pidevalt produtseerib juurde uusi väikesi pearätitüdrukuid.
(NB! Obadusega „pearätitüdrukute“ suunas ei nõustu minagi. See on tõesti ksenofoobne. Mis loeb siin pearätt? Kuid printsiip — ma ei pea tunnustama seda, kes ei püüagi panustada, vaid ainult nõuab — on tervemõistuslik. Mida on Väljatagal ja tema mõttekaaslastel sellele seisukohale õieti vastu öelda? Peale üleoleva mõmina?)
Ei, aitab sellest nõidusunest. Sotsialism ei ole targemate ega haritumate ideoloogia. Sotsialismi tänane vilets olukord ja nn klassihuvide unustamine ei tule inimeste harimatusest ega mingi parempopulismi mürgisest mõjust. Sotsialismi hädade peapõhjus on hoopis see, et sotsialismi inimesepilt on vale. On algusest peale vale olnud ja on ka praegu vale. Selle kõige ilmsemaks tõestuseks oli avatsitaat, kus ainelised vajadused liigitati huvideks, kultuurilised vajadused aga hirmudeks.
Sotsialismi inimesepilt baseerub naeruväärsel eeldusel, et inimese sotsiaalne käitumine sõltub ainult või peamiselt tema klassikuuluvusest, st tema positsioonist ühiskonna majanduslikus süsteemis. See eeldus on laest võetud. Antropogenees on väldanud mitu miljonit aastat, mille jooksul jõhker katse-ja-eksituse meetod on inimesse sisse kodeerinud terve hulga n-ö iniminstinkte, mis moodustavad Aristotelese kuulsa „inimene on ühiskondlik loom“ tegeliku sisu.
Inimene on inimene vaid koos- ja vastutoimes teiste inimestega, läbi koostöö, altruismi, suhtlemise ja ka võitluse ning võistluse. Inimene on inimene seeläbi, et ta suudab oma vajadusi järjestada, suudab loobuda lähikasust kaugema kasu nimel, et ta vajab suhtlemist teiste inimestega jpm. Nõndanimetatud klassikuuluvus on kõige selle juures hiline, kõrvaline ja mööduv nähtus. On veider arvata, et meie läbituiskamine agraar-, industriaal- ja infoühiskonnast suudaks pea peale pöörata miljonite aastate jooksul akumuleeritud instinktid.
Tõsi, inimene võib väga lühikese ajaga oma inimlikkuse minetada ja loomastuda, kuid inimene olla oskab ta vaid samamoodi kui eelmine, üle-eelmine, üle-üle-eelmine (jne) põlvkond. Olud ja riistad on teised, kuid dilemmad on samad.
Seda tuleb silmas pidada, enne kui tõtata imestama, miks tänapäeval rahvas ei mässa, ehkki riigieelarvet kärbitakse. Ajad lihtsalt on muutunud. Kui 19. sajandil võisid vabrikandi ja töölise huvid puhuti tõesti olla vastuolus, mille Marx suureks ja lepitamatuks puhus, siis oli see ometigi osalt silmapete. Vastuolu oli mitte-olemuslik, pinnavirvenduslik. Nagu vastuvool jõe kalda ääres, nagu mehe ja naise tüli. Sellised tülid on tavalised, kuid kas söandaks ükski selge aruga inimene väita, et mees ja naine on teineteisega antagonistlikus, lepitamatus vastuolus?
19. sajandil oli töölise ja vabrikandi vastuolu alles uus ja ehmatav, mõni kapitalist oligi tõeline vereimeja ning seetõttu võisid sotsialistid ja kommunistid õige mitu põlvkonda ausameelseid tööinimesi segadusse ajada. Rõhudes seejuures inimloomuse kõige tumedamatele tahkudele — kõige kergemini lähevad inimesed liimile, kui neile sisendada: Sulle tehakse liiga! Ära lase!
Paraku, tänapäeval pole see enam nii lihtne. Tänapäeval juhib keskmine tööinimene umbes sama keerulist majandus-finantsüksust kui 19. sajandi vabrikant. Ta uurib kinnisvaraturu tendentse, ta tunneb huvi laenuintresside vastu, ta moodustab pikema- ja lühemaajalisi fonde, ta kalkuleerib, akumuleerib ja võtab riske. Ta näeb oma silmaga, et mistahes ressursid on piiratud ja neid ümber jagada nii, et kõik võidaksid, pole üldjuhul võimalik. Lühidalt — ta saab aru, et tänavale karjuma minek ei suurenda ühiskonna rikkust sendivõrdki ja et kulutada ei saa rohkem, kui teenid. Täpsemalt öeldes — saab küll, aga vaid ajutiselt, ja siis peab olema plaan, kuidas võlg tagasi maksta.
Mis kõik tähendab, et asi pole põrmugi selles, nagu oleks rumalus maad võtmas, vaid vastupidi — too kuulus inimene tänavalt on saanud liiga targaks, et uskuda sotsialistlikke udujutte. Näiteks sellest, kuidas rahva rikkuse alustalaks on jagamine või kuidas igasugune ebavõrdsus on kurjast.
Loomulikult eelöeldu veidi lihtsustab pilti. Loomulikult on tänapäevalgi olemas täiesti põlastusväärseid kah-kapitaliste; on olukordi, kus streik ja isegi mäss on täiesti õigustatud ning sihipärased; on klassiteadvust — kui selleks nimetada ürgse inimliku solidaarsuse teatavaid vorme. Kuid üldpilt sellest ei muutu. Sotsialismi abitus jätkusuutliku ühiskonna rajamisel on Putilovi ja Kruppi töölisarmeede hajumise järel otsekui alasti jäänud. Oma häbeduse peitmiseks on toodetud uskumatu hulk sõnavahtu, mille autorid üksteist kiidavad ja tsiteerivad, püüdes luua muljet, et sotsialismi vältimatus on ammu teaduslikult tõestatud. Kuid mida edasi, seda vähem huvitab too sõnavaht inimest tänavalt.
Ei saa süüa torti nii, et see alles jääks, pomiseb too suurepärane inimene — ärge ajage mulle kärbseid pähe! Parempopulism ja sotsiaaldarvinism, salvab sotsialist vihaselt vastu — üle-eelmine sajand!
Kas sellega ongi tema argumendid ammendatud?
