Lengismidega võitlemine on tulutu, sest nad ei põhine tõsiasjadel, järelikult on nad loogiliste vastuväidete suhtes immuunsed. Kuid ebamäärane vimm, mis nii mõneski kodueestlases juba väliseestlase lõhna peale tärkab, ei ole ka päris laest võetud. Sellel peab olema mingi põhjus või põhjused.

Mind on ammu painanud küsimus, millest ikkagi selline veider vastandus. Nüüdisajal on lihtne kõik omandireformi kaela ajada, kuid ma tean täpselt, et nähtus eksisteeris juba hiljemalt 1970ndail aastail, kui keegi aimatagi ei osanud, kui omandi tagastamisest võis vaid und näha.

Võib-olla peitub seletus ühes tõsiasjas — tegelikult triviaalsuses –, mis mulle ühel varahommikul pähe torkas. Nimelt tunnistasin ma endale üht kummalist vastuolu: läbi ajaloo on eestlaste eliit olnud ühtlasi ka kõige liikuvam kiht. See tähendab, et need, kes tegid kõige rohkem ära “eesti keele ja eesti meele” hoidmiseks ja tugevdamiseks, eesti identiteedi kujundamiseks ning eesti ühiskonna praktiliseks (majanduslikuks ning institutsionaalseks) ülesehitamiseks, olid ühtlasi need, kes kõige kergemini lahkusid Eestist, kui seda nõudis eneseteostus või maal vallandunud terror.

Jakob Hurt läks Peterburi, Jaan Tõnisson läks Orjoli, Artur Kapp läks Astrahani, Eduard Viiralt läks Pariisi… Kõike seda ilma KGB ohuta. Olid nad pelgurid? Reeturid? Rahvustundeta õnneotsijad? Ei ja veel kord ei. Liikuva vaimuga inimesed lihtsalt on (reeglina) liikuvad ka otseses mõttes.

Seda enam mindi surmaohu korral. Kas julgeme endale lõpuks ometi aru anda, et 1944. aastal lahkus sisuliselt kogu Eesti ühiskonna kõvaketas — jäid vaid üksikud suured nimed (needki halva õnne tõttu — Keres, Tuglas jmt) ning veidi suurem hulk tublisid “keskmikke”, kelle ridu vene võim hiljem oluliselt hõrendas. Kimbukest põhimõttelagedaid kameeleone nagu August Jakobson ei maksa meenutadagi.

Kõik see ei ole mingi eestlaste eripära. Ka teiste rahvaste eliit on keskeltläbi liikuvam kui ühiskonna jõuduandvad juured, nt. konservatiivsemad maainimesed. Nemad on need, kes jäävad. Kooliõpetajad, kirjanikud ja arstid seevastu lähevad. Muidugi on kummaski seltsis erandeid, aga üldpilt on selline. Kes seda juttu ei usu, võtku Shakespeare’i “Romeo ja Julia” ja lugegu: “Kas jääda ja surra või minna ja elada…?”

Kui nüüd mõni arvab, et tahan öelduga õigustada Eestist lahkumist esimese vile peale või iga rammusama lihapoti juurde jooksmist, see eksib. Tahan öelda, et iga lahkuja pole veel pelgur ega reetur.