Lauri Mälksoo: Põhiseaduspatriotism – kas ka Eesti jaoks?
Klassikalisel rahvuslusel on Eesti riigi taastamisel olnud juhtiv roll. Traditsioonilised rahvuslikud ideed on olulisel kohal 1992. aasta põhiseaduses ja sellega lähedalt seotud seadustes, näiteks kodakondsus- ja keeleseaduses. Rahvuslik-herderlik mõtteviis väljendub selles, et põhiseaduse preambul rõhutab kahes kohas riiklikku järjepidevust (millest omakorda tuleneb kodakondsuse taastamine ja ius sanguinis element) ning Eesti riigi kohustust tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. (Muuseas vahemärkusena: Vene Föderatsiooni põhiseadus räägib artiklis 3 “Vene Föderatsiooni paljurahvuselisest rahvast”. Muidugi ketserlik küsimus, aga kumb on, vähemalt sõnades, avatum ühiskonnasisestele erinevustele?) 1992. aastal kehtestatud konstitutsioonilise korra lahutamatuks osaks on ka keeleseadus ja kodakondsuse seadus, täpsemalt viimase põhiseisukoht, mille järgi naturalisatsiooni korras Eesti kodanikuks saamine käib eesti keele omandamise kaudu. 1992. aasta põhiseadust iseloomustab muuhulgas seegi, mida seal ei ole – näiteks on ju üheselt tagasi lükatud idee, nagu võiks Eestis olla riigikeelteks kaks enimräägitud keelt, eesti ja vene.
Kui Nõukogude Liidus lauldi, et “meie aatom pole paha”, siis Eestis valitses riikluse taastamise ajastul ja valitseb tegelikult praegugi sügav veendumus, et “meie rahvuslus pole või lihtsalt ei saa olla paha”. Ma ei taha öelda, et Eesti rahvusluse paturegistrisse, kui selline peaks kunagi kuskil avatama, saaks kirjutada mingeid erilisi kuritegusid. Suurriigid on ju vaid mõne aastakümne lasknud meie rahvuslusel end väljendada ning vastavalt on Eesti riikigi olemas olnud võrdlemisi mõõdetud aeg. Nõukogude okupatsiooni ajal said paljudest rahvuslastest ohvrid ja mõnigi kord ka märtrid. Ma pean siin silmas hoopis filosoofilist eneserefleksiooni küsimuse üle, kas ka meie rahvuslusel võib esineda vorme ja doseeringuid, mille puhul teda võib juba liiga palju saada. Näiteks millal muutub radikaalne rahvuslus sallimatuseks või konfliktide provotseerimiseks? Me oleme pidanud hakkama nendele küsimustele mõtlema – näiteks kui ülikoolilinnas Tartus on tumedama nahavärviga tudengeid kiusatud või isegi pekstud noorte meeste poolt, kes ka enda kohta usuvad, et nende tegutsemisajendiks on “rahvuslus”. Kui sellised asjad juhtuvad, siis mõjub see rahvusluse süütusekaotusena. Saksamaal loodi rahvuslusideoloogia kõrvale põhiseaduspatriotism just seepärast, et peale liberaalse rahvusluse oli esile kerkinud ka äärmiselt mitteliberaalseid ja mittetolerantseid rahvusluse vorme.
Eestis üldiselt vajadust mingi patriotism lite’i järele tuntud pole. Selles mõttes peaks eestlastel olema lihtne samastada end poola päritolu USA teadlase Karol Edward Soltani retooriliste küsimustega põhiseaduspatriotismi käsitlenud sümpoosionil: “Inimestel on õigus küsida: milleks seda põhiseaduspatriotismi vaja on? Miks mitte käsitleda selle asemel tähtsamaid asju, nagu õiglus, inimeste heaolu, või lihtsalt see, kuidas õigus ja konstitutsioonid tegelikult töötavad, või hoopis uurida võimu ja poliitika tihti küünilist tegelikkust? Miks mitte jättagi põhiseaduspatriotism sakslastele? Neil on oma eripärased probleemid; las nad siis tegelevad nendega.”1
Mis omakorda paneb mind lõpuks enda tõstatatud põhiküsimusele vastama. Põhiseaduspatriotismi idee Saksamaal sündis tegelikult elulisest vajadusest, mitte pelgalt vajadusest luua uusi toredaid teooriaid. Ja peamine, mis ma tahaksin öelda, ongi see, et meil Eestis võib tegelikult olla tekkinud samasugune elulinevajadus põhiseaduspatriotismi poole pöörduda. Hitleri Saksamaa toimepandud vallutused ja holokaust ühelt poolt ning Eesti saamine Nõukogude Liidu okupatsiooni objektiks on küll oma iseloomult äärmiselt erinevad asjad, kuid neil on üks ühine joon: seda, mis juhtus, ei saa enam muuta. See, mis juhtus, muutis meid ja muutis seda, kes me oleme. Natsism oli (Saksamaal). Okupatsioon oli (Eestis).
Eesti elanikest on neid, kes pole rahvuselt eestlased, ca 30%. Küsimus on selles, kuidas me saaksime toetada eestivenelaste positiivset identiteeti Eesti kodanikena. Mina väidan, et mitte-eesti rahvusest elanike kaasamisel “ühiselt ehitatud riiki” võib põhiseaduse teatud aspektidest lähtuv põhiseaduspatriotism pakkuda atraktiivseid väljavaateid.
Eesti põhiseaduse preambulis on tegelikult kaks põhihoovust. Esiteks, too juba viidatud herderlik-rahvuslik, mille järgi Eesti Vabariigi üheks eesmärgiks on “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Tunnistan, et mulle isiklikult on see hoovus sümpaatne; ainus probleem on selles, et ta ei pruugi anda eestivenelastest kodanikele piisavalt pidet identiteediks. Sama oluline meie põhiseaduses on aga kantilik-vabariiklik hoovus, see, mis toetab kodanike vabadust, õigusi ja võrdsust. Kui piirduda taas preambuli tsiteerimisega, siis kantilikult universaalse mõtte väljenduseks on seal lause, mille järgi Eesti riik on rajatud “vabadusele, õiglusele ja õigusele”.
Samas mul on tunne, et kehtiva Eesti põhiseaduse esimesel viieteistkümnel aastal oleme oma riigiloomes rõhutanud siiski peamiselt puhtrahvuslikku. See on andnud alust ka sellele häirivale kõnekujundile, justkui oleksid eestivenelased “teise järgu kodanikud”. (Samamoodi öeldakse ju, et Iisrael on “juudiriik”, kuigi sealgi on araablastest kodanikke. Iisraeli politoloogi Sammy Smooha poleemilise seisukoha järgi ongi nii Iisrael kui Eesti ja Läti “etnilised demokraatiad”.) Näiteks kipume me alateadlikult eestivenelastest Eesti Vabariigi kodanikest ikkagi mõtlema kui “venelastest”. See tuleb osalt sellest, et meil, eestlastel, on ajaloos väga vähe olnud oma riiklust. Kuid nüüd on riikluse taastamisest 1991. aasta augustis peagi möödas kakskümmend aastat. Oleks aeg hakata harjuma mõttega, et Eesti riik on naasnud selleks, et jääda. Järelikult hakkab “eestlane” tulevikus olema mitte ainult etniline, vaid ka poliitiline mõiste. Ka vene rahvusest Eesti kodanik peab saama ennast pidada “eestlaseks”; eelkõige peab ta saama ennast pidada teistega võrdseks kodanikuõiguste rakendamise tähenduses. Peame seega rohkem kui seni hakkama mõtlema eesti rahvusluse ja Eesti kodanikest eestivenelaste identiteedi ühisosale.
Huvitav on lugeda 1918. aastal Eesti riigi rajanute või selle üle haritud eestlastena mõtisklenute (näiteks Ants Piibu või Nikolai Maimi) mälestusi sellest, kuidas nad põhjendasid vajadust Eesti riigi järele. Mäletatavasti oli tegemist seisukohtade evolutsiooniga: autonoomianõudest sai riiklusenõue üksnes teatud kindlate pettumuste, arengute, segaduste ja selginemiste tulemusena. Eesti riik ei olnud pelgalt etniline projekt, vaid tema rajamise tingis arusaam, et Vene riik või bolševikud ei suuda (või ei suuda nii hästi kui eraldiseisev Eesti) tagada kodanike vabadust ja õigusi. Kõnekas on juba fakt, et Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest oli suunatudkõigile Eestimaa rahvastele.
Me ei saa oodata kõigilt eestivenelastest kodanikelt assimileerumist. Õigupoolest: assimileerumine peab alati jääma inimese vabaks valikuks. Küll aga võime eestivenelastele püstitada üleskutse: olge venelased, aga saage ka (põhiseaduspatriotismi mõttes) eestlasteks.
Eesti riigi põhiseaduslik jätkusuutlikkus võib muuhulgas sõltuda sellest, kui tõhusa sisu me suudame anda põhiseaduse preambuli mõttele, et Eesti riik on rajatud “vabadusele, õiglusele ja õigusele”. Eesti kodanike võrdsuse ja võrdselt kõigi kodanike jaoks kehtivate põhiõiguste idee tundub siinjuures eriti oluline.
Me võime suurema hulga eestivenelasi Eesti riigi juurde tuua (või tagasi tuua), kui näitame oma tegudega, et võtame kõigi Eesti kodanike võrdsuse asja täiesti tõsiselt. Põhiseadus näeb vajadust selle järele tegelikult ette nagunii. Praktikas tähendab see muuhulgas selgemat vajadust distantseeruda mitteliberaalsetest ja äärmuslikumatest rahvusluse vormidest, aga ka eesti rahvusest inimeste ja riigile lojaalsete eestivenelaste poliitilise ühtekuuluvuse ning kõigi kodanike võrdsuse rõhutamist.
Mäletatavasti ütles Samuel Huntington Nõukogude Liidu lagunemisel oma kuulsa lause, et kommunistid võisid küll üleöö saada rahvuslasteks, kuid armeenlased ei võinud niisama lihtsalt saada aseriteks. Samas: demokraatiates ei kirjutata kodanikele riigi poolt ette, missugune peab olema nende keelelis-kultuuriline identiteet, ega öelda: vali, kas tahad olla üks meie või üks nende seast. Põhiseaduspatriotismi idee eeldabki paindlikumat lähenemist, toonitades ühelt poolt küll patriotismi, kuid samas muutes selle allikat ja alust, nii et keelelis-kultuuriline identiteet jääb igaühe eraasjaks.
Artikli täisvariant on ilmunud Vikerkaares, nr 10-11/2009 (www.vikerkaar.ee).
