Haridusküsimustes on ta ebalev, kordab tihti Kalle Küttise poolt juba tüütuseni korratud lauseid à la puhtad gümnaasiumid teevad lõpu õpilaste kihistumisele või koeral tuleb saba lõigata ühe ropsuga, mitte jupikaupa. Rumal jutt!

Kapitalistlik ühiskond on klassiühiskond, mille tunnuseks ongi elanike kihistumine. Et ühed lapsevanemad ostavad toidukraami Stockmannist, teised Säästumarketist, seda ei saa mitte Miina Härma Gümnaasiumi või Tallinna Reaalkooli süüks veeretada. Ja veel: kuulun nende koerapidajate hulka, kes loomal saba üldse ära ei lõika.

Nii Küttis kui Aaviksoo räägivad tihti endale vastu. Juhtub, et esmaspäeval lausutu on juba reedel pea peale pööratud. Küll lubab minister Riigikogu saalis 220-st gümnaasiumist vaid 80 alles jätta, küll on selleks hoopis teine arv. Kord tuleb koera saba kohe ära lõigata, kord pakutakse selleks 7-8 aastat. Kalle Küttis tunnistas 28.03 Postimehes, et viimase 15 aasta jooksul on Eestis kinni pandud 202 kooli! On’s seda siis vähe? Laske oma rahval veidike hinge tõmmata! 

Ühes on mõlemad mehed lausa kaksikvennad: tänasest koolielust ja õpetajatest räägivad nad üksnes mustades toonides. PISA testide näitajad olevat küll head, kuid ikkagi polevat resultaat ideaalne … Küll on meil tervelt 12 õpilast 1 õpetaja kohta (milline õudus!), küll on meil kõige lühem õppeaasta. Juhtub ka, et minister on oma ettepanekutega karjuvalt lapsik, ma tsiteerin: Veel võiks kooli muuta nii, et klassis istuks rohkem õpilasi, näiteks 10% rohkem. Seda kuuldes, hakkasin laginal naerma. Ajaloolistes koolihoonetes on klassiruumi pindala u 45, heal juhul 50 m2. Tervisekaitse nõuded (1,7 m2 põrandapinda lapse kohta) kehtivad ju Eestis endiselt. 26. augustil kohtumisel Tallinna koolijuhtidega arvas minister, et võiksime vähendada pedagoogidele esitatavaid nõudeid. Kui nii, siis võiks ju sama teha ka kohtunike, ämmaemandate ja lenduritega! 

See, et minister Aaviksoo meid, õpetajaid, ei armasta, peegeldub pea et igas tema haridusreformi käsitlevas sõnavõtus. Kõik viitab sellele, et märtsis toimunud õpetajate streik läks talle väga hinge ja nüüd valmistub minister revanšiks. Kuidas siis teisiti dešifreerida tema ja asekantsleri mõistukõnet, et streigis osalejad andnud neile mandaadi koolivõrgu korrastamist veelgi kiiremalt läbi viia. Kuidas selle peale üldse saab tulla? Vannun, et streikijad pole neile sellist mandaati andnud. Me andsime ministrile mandaadi Stenbocki majas õpetajatele 20% palgakõrgendus kätte võidelda.

Minister Aaviksoo pole ikka veel lahti saanud Indrek Raudse jt Res Publica haridusideoloogide mitšuurinlikust arusaamast, et õpetajaid on meil liialt palju ning et probleem on hõlpsasti lahendatav koolide ning klasside liitmise-lahutamise metoodikaga. Ei sõnagi sellest, et haridus on meil alarahastatud, et haridusele kuuluv 7% SKT-st läheb tarkuse jagamise peale üksnes pool või veidi üle poole, et ühisest haridusrahast toituvad veel Riigiarhiiv, Keeleinspektsioon jt mitte päriselt haridusinstitutsioonid. Meil on ka kaks ministeeriumihoonet (Tartus ja Tallinnas), mis ju palgalisi täis. Kaks meest räägivad palju Soome haridussüsteemist, kuid ei räägi, kui suur on õppeprotsessile kulutatav summa Soome üldisest haridusrahast. Nad ei räägi ka Soome õpetajate tunnikoormusest ja nooremõpetaja palgamiinimumist. Kindlasti ei paikne soomlaste haridusministeerium kahes linnas. Muide, Soomes, käib juba arutelu, kas poleks odavam põhikool ja gümnaasium taas kokku panna. 

Meid, õpetajaid, ärritabki enim see, et tandem Aaviksoo-Küttis räägivad arvude keeles üksnes õpilasi üles lugedes, kuid väldivad arve õpetajate palkadest rääkides. Ah, et 1. jaanuarist tõuseb nooremõpetaja palk 700 euroni! Kurat võtaks! Te ei maksa sellist raha isegi oma politrukkidele ühekordseks preemiaks! Ka õpetajate nõutud 20% üldist palgatõusu ei taha te ellu rakendada. Ah, et kust võtta raha? Pakun variante: a) järgmise finantsaasta Haridus-ja Teadusministeeriumi bilanssi välja võidelda 8% SKT-st. b) maha arvata meie ministeeriumi bilansist Riiklik Arhiiv jt meie valdkonnast kauged institutsioonid c) tuua ministeerium tagasi Tallinna ja lõpetada kahe ministeeriumihoone üürimine d) lõpetada kõigis riigiasutustes tühja-tähja eest preemiate maksmine; preemia ärgu ületagu 25% ametniku kuupalgast c) vähendada riigitöötajate sagedane sõidutamine maailma metropolidesse d) tuua tagasi meie sõdurid Afganistanist ning suunata see raha haridusse. Viimast soovitust on kerge täita, sest Jaak Aaviksoo haldab ju praktiliselt mõlemat ministeeriumi.

Kartsin juba märtsis, et minister teeb õpetajatele streigi eest ära. Kas on vihjeid? Sellele vihjab meie ühise haridusraha eest uute riigikoolde rajamine paikadesse, kus koolid juba olemas (Viljandi sündroom). Ei tule ju raha seesuguste koolide rajamiseks Albaaniast, vaid meie ühisest rahapajast, isegi kui raha laekuks Euroliidust. Pumbates ressursse neisse koolidesse saab välja suretada lähedal asuvad sõnakuulmatud koolid. Teiseks räägib minister ka plaanist, mille kohaselt põhikooli õpetajatele maksaks palka kohalik omavalitsus, gümnaasiumiklasside puhul aga riik. Meie koolis (u 700 last) tähendab see seda, et gümnaasiumiklassid kaovad (nn puhta gümnaasiumi sündroom).

Meie ajaloolise hoone klassiruumide põrandapind võimaldab ära mahutada u 150 gümnasisti. Kui ministeerium seab gümnaasiumiõpilaste alamarvuks 250 õpilast, ähvardab ka meie kooli gümnaasiumiosa kadumine. Kolmas streikijate karistamise võimalus: ministeerium tühistab õpetajate atesteerimise ja määrab üksnes nooremõpetaja alampalga. Nii veeretab ministeerium vastutuse pedagoogide alarahastamise eest koolijuhtidele. See oleks puhtal kujul sadism! Siit ka minu kinnisidee: kas ei valmistu tandem Aaviksoo-Küttis õpetajate streigi järel tõemeeli revanšiks? This is the question!