Valitsuserakonnad ei küsi endalt, kas oleks võimalik sõlmida mõningaid teistsuguseid kokkuleppeid — mitte ainult selliseid, mis lubavad alatasa mõraneda ähvardavat koalitsiooni suure võimult kukkumise hirmuga koos hoida. Vaid ka selliseid, mis lubavad arvata, et valitute ja seatute sõnavaras eksisteerib sõna ’tulevik’.

Eesti Arengufondi eksperdid ütlevad selge sõnaga: praegune majandusmudel on end ammendanud. Oleme elanud laenust, aga nii enam edasi ei saa. Nad ei ole esimesed, kes karmi tõe näkku ütlevad. Maksuprotsentide üle läbirääkimiste pidamine võib päästa järgmise aasta. Aga mis edasi?

Ent ka eelmise kümne aasta jooksul pole Eesti majanduse struktuuris õigupoolest mingeid muutusi toimunud. Me teeme ikka neid samu asju, ainult natuke paremini kui varem, ja saame selle eest rohkem palka. Kui kümne viimase aasta jooksul pole ühtegi põhimõttelist muutust toimunud, siis kui suur saab olla lootus, et see toimub järgmise kümne aasta jooksul?

Ei ole oluliselt muutunud ka nende inimeste valik, kelle nimede taha me valimisjaoskonnas (või — oo, milline edasiminek! — ID-kaardi abil) oleme linnukesi tõmmanud. Ega paremaid polegi võtta. Selle pea miljonilise rahva hulgas leidubki vaid kindel hulk inimesi, kes tahavad poliitikaga tegelda — mängida võimumänge, sõlmida kokkuleppeid ja neid murda. Vaielda tühiste asjade pärast ja esitada suurejoonelisi visioone, neid peagi unustades.

Ainuke selge eesmärk on siiani olnud reformierakondlik ülima liberaalsuse püüdlus. Müüme õhku — Eesti loodust, virtuaalset maailma, geograafilist asupaika ja laulvat revolutsiooni, mida toodame odavalt ja madalate maksudega. Nüüd aga tuleb maha matta lootus, et kihutame kolmikhüppaja sammudega Euroopa heaoluedetabelisse. Selleks puudub nii majanduslik kui vaimne vundament.