Igasugused väljaütlemised peatreeneri aadressil meedia vahendusel on ühes jalgpallimeeskonnas rangelt taunitud. Kui mõni mängija sellele libedale teele asub, peab ta kõige tõenäolisemalt arvestama varumängijatepingile taandumisega. Treenerile peab jääma viimane sõna.

Riik ei ole õnneks jalgpallimeeskond, riiki võiks ehk võrrelda jalgpalliliigaga. Küll aga meenutavad jalgpalliklubisid riigi juhtimise pärast poliitilisel palliplatsil lahingut pidavad erakonnad. Paralleele on palju: nii jalgpallurid kui poliitikud on ostetavad ja müüdavad, klubi valiku määrab pakutav rahasumma, mängus tuleb täita peatreeneri määratud ülesandeid, klubile tuleb sõnades lojaalne olla ja eelkõige tuleb meeldida fännidele.

Operi koduklubi jalgpalliplatsil on Lõuna-Hollandis Kerkrades baseeruv Roda JC. Poliitilisel palliplatsil kuulub ta aga Eesti suurklubi Keskerakond nimekirja, olles seal üks vahetuspingi tagaotsa nühkivaid vahetusmängijaid. Tundub, et peatreener Savisaar on tubli noormängija nüüd üheks mänguks platsile usaldanud ja viimase treeningutele raisatud summad pole teps mitte tuulde lastud.

Teatavasti on poliitilise noormängija arengusse panustatud isikliku treeningkeskuse loomisega peatreener Savisaare juhitud linnavalitsuse hoogsal toetusel. Niivõrd soodsate treeningtingimuste puhul ei saanud kellelgi olla kahtlust, et peagi järgnevad ka poliitilised kübaratrikid ja kindel koht klubi põhirivistuses.

Ansipi tagasiastumist nõudes tegutseks Oper otsekui jalgpallur, kes nõuab liiga tegevjuhi ametist lahkumist. Nojah, kui liigal läheb majanduslikult halvasti, läheb halvasti ka klubidel ja mängijatel. Pigem tuleks aga mõelda, kas mängukvaliteet poliitilises pallimänguliigas pole mitte langenud nii madalale tasemele, et publik on hakanud massiliselt tribüünidelt lahkuma.