Vajadus muutuste järele poliitika tegemises ja erakondades on ilmne. Aga muutuste läbiviijaid ei maksa otsida mitte vabaühenduste või teadlaste seast, vaid ennekõige poliitikute endi hulgast. Eeskätt pean silmas noori, kes reeglina ei ole veel küünikud, usuvad ideaalidesse ja on suutnud säilitada kriitilise mõtlemise. Tahaksin väga loota, et valdavalt tegutsevad meie erakondade noortekogudes mitte poliitbroilerid, vaid idealistid, keda ei seo minevikuteod ega kokkulepped. Koos asja ette võttes oleme piisavalt tugev jõud ka erakondade mõjutamiseks!

Reformierakonna musta raha skandaali valguses on erakondade rahastamisprobleemidest räägitud kuid, kuid kahjuks pole veel tegudeni jõutud. Kordan süsteemi olulisemad miinused veelkord üle.

Riigieelarvelised eraldised ja mõneti ka annetused annavad erakondadele aastas kopsaka rahalisa. Summad tunduvad suured, kuid sellest hoolimata kulutavad erakonnad just valimisaastatel kordades enam, mis tähendab laenamist ja võlgu jäämist. Aastate jooksul on valimiskampaaniate reklaamimahud absurdselt paisunud, moodustades põhiosa parteide kuludest. Samas napib vahendeid nii oma liikmete harimiseks kui ka teadmistel põhineva poliitika tegemiseks või siis ei väärtustata neid asju üldse. Kõik see on viinud olukorrani, kus selgelt on pärsitud võime pikaajaliselt ette mõelda ning panuseid tehakse vaid järgmisele kampaaniale. Keerleme justkui ühest kampaaniast teiseni kestvas nõiaringis.

Erakondade rahastamise teema võetakse peagi üles riigikogu põhiseaduskomisjonis. Kõigil meil on põhjust küsida, milliseid erakondi me tegelikult tahame, millised peaksid olema sisulised valimised ja kuidas vähendada erakondade vajadust raha järele.

Erakonnad, kes peavad suutma kanda riigijuhtimise vastutust, peavad ka sisemiselt toimima demokraatlike põhimõtete järgi. Aga pea sama oluline on nende pädevus kujundada seisukohti, mis ei põhine kõhutundel, vaid pikemalt ettevaatavatel uuringutel ja ka rahva arvamusel.

Teatud ulatuses on erakondade kulutused kindlasti põhjendatud. Maksab kontori pidamine, samuti tuleb maksta sekretärile, raamatupidajale, ekspertidele. Kui soovid teha koosolekut, pead üürima suurema ruumi, kui soovid teada, mis toimub Eesti teises otsas, pead sinna kohale sõitma, samuti andma välja trükiseid ja tellima uuringuid.

Põhiosa erakondade kuludest on selgelt seotud kampaaniatega. Mida lähemale jõuab valimispäev, seda agressiivsemaks muutuvad kõikjal kedratavad reklaamid. Kui võrrelda Eesti valimisi USA või näiteks Rootsi valimistega, siis pahatihti jääbki reklaam ainukeseks, mis meid kõnetada püüab. Puudu on aga poliitikud. Kaubanduskeskuse ees nänni jagamine ei ole võrreldav oma ideede selgitamise ja avalike esinemistega.

Tänane peaküsimus on: kaua me valime reklaame, mitte ideid ja inimesi? Parlamendivalimiste tulemused kipuvad olema korrelatsioonis valimiskuludega. Kuigi see pole mitte alati nii, siis olemas on otsesed seosed valimiseelarve ja saadud tulemuse vahel. Seetõttu ongi põhjust küsida, kui palju reklaami ja milline reklaam on vajalik, et erakonna seisukohad inimesteni jõuaksid ning millest alates kaob ideede mõju ja algab reklaami efekt.

Musta raha, kas siis kilekotiga või ilma, erakonna kassasse tassimisel on üks ja ainuke põhjus – saada võimule, milleni aitab viia võimalikult massiivne kampaania. Asja taga ei pruugi olla ei pättidest poliitikud ega kellegi soov seaduseid osta, vaid hoopis väljakujunenud mudel, kus valimised võidab kallima kampaania teinud erakond. Just selle põhjusega tuleb tegeleda, kui asuda kärpima parteide rahavajadust.

Noored Sotsiaaldemokraadid tegid hiljuti teistele poliitilistele noorteühendustele ettepaneku kujundada ühine nägemus ja survestada üheskoos erakondi muutma põhimõtteid, mille järgi täna Eestis poliitikat tehakse. Meie arvates tuleb ajaliselt piirata poliitiliste telereklaamide mahtu ja selle arvelt tellida ka erakanalitelt valimisstuudio sarnaseid saateid. Samuti on vaja ühtlustada lubatud välireklaami pinnad, et need oleksid kõigile kandideerivatele jõududele võrdsed. Euroopast on erinevate piirangute näiteid küllaga võtta.

Ehk on aeg ümber vaadata ka erakondade rahastamist puudutavad põhimõtted ja muuta riigieelarvest jagatav raha sihtotstarbelisemaks, et suunata parteisid tegelema rohkem koolitamise ja analüüsidel põhineva poliitika väljatöötamisega. Samuti tuleb anda võimalus uutele poliitilistele jõududele, kellele tänane rahastamiskord selgelt liiga teeb.

Isiklikult loodan, et erakondade noorteühenduste liikmed ei ole veel broileriteks kasvanud ja me suudame sisuka arutelu tulemusena kujundada uue põlvkonna ühise seisukoha poliitika rahastamise kohta. Tasub ka meeles pidada, et nii vabaühendustel kui ka tervel ühiskonnal on kõrgendatud huvi erakondade rahastamise korrastamise vastu.

(Autor on Noorte Sotsiaaldemokraatide president.)