Lauri Beekmann: Peatage maailm, tahan maha minna!

Sellist laulu on laulnud päris paljud pikajuukselised juba aastakümneid. Kuniks nad endale lipsu ette panevad ja kõrghoonesse tööle lähevad. Sarved kuluvad lihtsalt ära. Kuid neile, kes seda plaani tõsiselt pidanud: kannatage veel natuke, rong on oma lõppjaama jõudmas.

Käisin mõned ajad tagasi ühel pilvisel õhtul Tõravere Observatooriumis teleskoobiga pilvi kaemas ja vestlesin vast ühe maailma targima inimese, Jaan Einastoga. Kuna taevast ei näinud, siis vestlesime sellest, mis maakamaral toimumas on. Ta arutles, et sellel planeedil elab hetkel umbes 6 miljardit inimest ja iga sekund tuleb 4 tükki juurde. Kuid planeet Maa oleks teadlaste arvutuste kohaselt pidevalt võimeline üleval pidama ainult 2 miljardit inimest.

No mis sellest siis arvata? Tarbime varusid, mis pidevalt vähenevad. Tõsi küll, ise me seda tähele ei pane. Kui ma ostan poest ühe leiva, siis toob transamees terve kasti jagu juurde. Kuid ma kahjuks ei ole ka nii tark, kui Jaan Einasto, kes suudab vaadata kaugemale oma poekorvist. Globaalne transamees toob kaupa laoruumist, kuhu juurde ei tooda. Seal on küll palju, kuid jääb pidevalt vähemaks.

Kunagi ühel teadlaste konverentsil olla kogu maailma varandus ühte võimsasse arvutisse sisse löödud — kogu majandusteave, toodang, kulud, tulud, reostus, maavarad jne. jne. Ja arvuti olla öelnud, et elu kestab aastani 2050. Nii et pole geniaalset inimmõistustki vaja, mõistmaks, et ka sellel rongil on oma Balti Jaam.

Üks raadiokuulaja arvas, et kui inimkond mõistuse pähe võtaks, siis ehk annaks sõitu pikendada. Ja kahtlemata on selliseid tublisid liipritejätkajaid teisigi. Kuid mis tolku on siiski nendest mõnest tublist, kes metsaveerelt mahavisatud suitsupaki üles võtavad ja prügikasti viskavad, kui päälinna isad suuri puid maha võtavad?

Kuulsin hiljuti Vikerraadiost välispoliitika saadet, kus vesteldi Euroopa Liidust ja sealsest kvoodisüsteemist. Stuudiokülaline ütles, et kuidas saadakse küll sellises kontekstis rääkida maailmanälja vastu võitlemisest, kui Euroopa Liidu riikides on toitu nii palju, et seda pole kusagile panna. Ja valitsev poliitika laseb sellel toidul lihtsalt pahaks minna. Talunikud kallavad piima maha, kuna sellega pole midagi teha. Aga kusagil nälgitakse… Jane Austen on öelnud, et “maailma üks pool ei suuda mõista teise poole rõõme.” Ju käib see veel eredamalt nende poolte murede kohta. Nii et pigemini tundub, et meie maailma suured kisuvad veel väheseidki liipreid maast üles ja nii jääb tee ikka lühemaks ja lühemaks.

Me oleme nii uhked oma loogilise mõtlemise ja võime üle liita. Väga hästi teame, et 1 + 1 teeb kokku 2 ja nii see rikkus tulebki aina juurde. Nii kasvab meie kuulsus ja au, vara ja rahapaun. Kuid üllatus-üllatus, lahutada me ei oska enam. 1 — 1 teeb ümmarguse nulli ning sellega tuleb meil varem või hiljem leppida. Mida rohkem me võtame, seda vähemaks jääb. Elame lahutamise maailmas, lastena kelkides oma teoreetilise liitmisoskuse üle.

Mõned tarbimismaailma mõtlemispuudega produktid ehk ütlevadki nüüd: “tulgu aga see lõpp, mis meil sellest. Oleme hullemastki jagu saanud.” Oh neid lihtsameelseid küll. Muidugi tuleb sõnaga maailmalõpp meelde kohe see, kuidas Bruce Willis kangelaslikult ühel hiiglaslikul kivikamakal viimast Harmagedooni lahingut pidas. Tuli ju sellegi järel ekraanile tekst THE END, nii et järelikult selline vinge värk see lõpp ongi.

Ärgake üles, ja pange oma mõistus tööle — nälg, haigused, kuumus, külmus, sõjad, valu, piin — see on lõpp. Aga mis nüüd selle teadmisega teha? Ma arvan, et ikkagi see mahavisatud suitsupakk sealt metsaveerelt prügikasti visata ja loomulikult teha midagi üpris uut — mõelda. Mis saab seal “Balti Jaamas”? Äkki peaks sellele juba praegu mõtlema?

Üks saatesse helistanu luges ühest targast raamatust mingisugusest “uuest maast”. Iga lõpp olevat millegi algus! Mis sa sellest arvad?