Lauri Beekmann: Õllesummer on osa probleemist
Alkoholi toimet ja mõju uuritakse maailma teadusasutustes järjepidevalt. Pidevalt arenevad ka arusaamad. Viimastel aastatel on näiteks tõsiselt analüüsitud uurimusi, mis on teatanud mõõduka alkoholitarvitamise tervislikust mõjust. Paar nädalat tagasi kirjutas sellest pikalt New York Times.
Mainitud uurimustes on võrreldud karsklasi ja mõõdukaid tarvitajaid ning jõutud järeldusele, et mõõdukate tarvitajate tervisenäitajad on paremad. Hilisema analüüsi põhjal on siiski selgunud, et enamus uuritavatest karsklastest on varasema rohke alkoholitarvitamisega oma tervise ära rikkunud ja alles siis arsti soovitusel karsklaseks hakanud.
Lisaks on jõutud avastuseni, et mõõdukatel alkoholitarvitajatel on sageli üldiselt tervislikud eluviisid. Nad tegelevad tervisespordiga ning söövad mitmekesisemat toitu. Nende tervislikkus võib seega tuleneda muudest näitajatest, mitte vähesest alkoholipruukimisest. Vastupidi, ka väikestes kogustes regulaarne alkoholitarvitamine suurendab näiteks rinnavähi riski.
Juuni lõpus avaldas teadusajakiri The Lancet Toronto Ülikooli teadlaste uurimuse alkoholi ja surmade seose kohta. Teadlaste hinnangul on iga 25. surm maailmas seotud alkoholi tarvitamisega. Mida lähemale Eestile, seda hirmutavamaks need arvud muutuvad. Kuna Euroopas juuakse kõige enam maailmas, on siin juba iga kümnes surm alkoholiga seotud. Endistel Nõukogude Liidu aladel on joomisega seotud koguni iga seitsmes surm.
Eestis oleme me seni rääkinud umbes 2000st alkoholiga seotud surmast aastas. Möödunud aastal registreeriti 16 827 surma, mis tähendab, et kui iga seitsmes neist oli seotud alkoholiga, võis alkohol viia hauda umbes 2400 inimest.
Need uudised peaksid mõjutama meie alkoholiteemalist arutelu ja selle käigus sündivaid järeldusi. Kuid meil korraldatakse hoopis tervele rahvale suunatud üritus, mille keskmes on just nimelt alkoholi tarvitamine!
Jah, muidugi, kuna tegemist on vaba maaga ja alkohol on meil legaalne toode, siis juriidiliselt ei saa ju midagi keelatuks nimetada. Kuid eetiliselt tundub see köietõmbamisvõistluse korraldamisena enesetapja matustel. Üritus on eetiliselt seda küsitavam, et seda korraldatakse kogupere üritusena ja innustatakse täiskasvanuid ka lapsi kaasa võtma.
Korraldajad usuvad kindlasti siiralt, et kõik inimesed on vastutustundelised ja peavad alkoholiga piiri. Kuid me ju teame, et see ei ole nii. See lihtsalt ei ole võimalik. Asi ei ole inimestes, asi on aines. Korraldades midagi nii massiivset koos alkoholiga, on probleemid sajaprotsendiliselt garanteeritud. Mida eales võiks tähendada sõna „joomiskultuur“… massiüritusel sellist asja ei eksisteeri.
Küsides hiljem muljeid alkoholitarvitajatelt endilt, siis juhul, kui luud pole murtud või silm sinine, meenub neile ainult „viimase peal lahe pidu“. Kuid küsige neilt, kes alkoholi ei tarvitanud, kes jälgisid toimuvat selgete silmadega. Küsige alaealistelt, küsige lastelt. Nemad on ju seal. Millist pilti nemad näevad?
Kui ühe poes vabamüügis oleva kauba manustamine põhjustab iga seitsmenda matuse, on olukord ammu väljunud normaalsuse piiridest. Me peame sellele arengule teistsuguse suuna andma. Lastele tuleb garanteerida alkoholivaba lapsepõlv. Iga inimene peab tõsiselt järele mõtlema oma alkoholitarvitamise üle. Ühiskonnana peame hakkama hindama väärtusi, mille nautimiseks ei ole vaja mõnuainete abil oma meeli muundada.
Vabandan Õllesummeri korraldajate ees, kelle isiklikus heatahtlikkuses ma väga ei kahtle, kuid pean ütlema — Õllesummer on osa probleemist.
