Lauri Beekmann: Olen Eesti ja ma olen alkohoolik
Viimastel aastatel oleme kuulnud ka häid uudiseid, et paranenud on meie liikluskultuur ning joobes juhtidega seotud õnnetused on samuti vähenenud. Kuid nüüd saame maanteeameti statistikast teada, et pendel hakkab kahjuks tagasi liikuma. Kasvanud on nii liiklusõnnetuste kui ka joobes juhtide ja nendega seotud õnnetuste arv. Viimasel paaril nädalal on kahe tuntud inimese juhtumid selle veel eriliselt päevakorrale tõstnud.
Tekib küsimus, kas teadlikkuse tõus ja teema arenemine ühiskondlikus diskussioonis on olnud näiline ja petlik. Usun siiski, et teadlikkus on tasapisi tõusnud. Kuid meie silme ees saab kinnitust rohkete teadusuurimuste fakt, et info omandamine ja teadlikkuse tõus ei muuda automaatselt käitumist.
Tõdeksin üldistades, et Eesti ühiskond on tunnistanud, et sellel riigil ja rahval on alkoholiprobleem. Eesti on justkui tegemas oma esimesi külastusi anonüümsete alkohoolikute kokkusaamisele ning sosistab, häält moondades: „Tere, see on Eesti. Ta on alkohoolik!“ Kuid just nimelt „see“ ja „ta“, mitte „mina“ — ehk see probleem paistab olevat umbisikuline. Ja kui heal juhul saame meedia vahendusel sellele probleemile ka mingi näo juurde liita, siis defineerime probleemi nende konkreetsete nägudega. „Aga mul ju probleemi ei ole. Mina olen mõõdukas tarvitaja,“ arvab enamus.
Konjunktuuriinsituut on korduvalt inimestelt küsinud, kas nad näevad ühiskonnas alkoholiprobleemi. 2010. aastal arvas 77 protsenti küsitletutest, et eestlased joovad palju. Teadlikkus on olemas. Eestlased teavad, et eestlastel on probleem alkoholiga. Kui aga mindi küsimusega isiklikumaks, siis tõdes vaid neli protsenti, et nemad ise joovad palju. „Alkoholiprobleem on, kuid mitte minul.“
Kuid tegelikkuses ei ole alkoholiprobleem ainult kaheliitriseid plastikpudeleid kummutaval eluheidikul ja joobes juhtideks ei osutu ainult 90ndate BMW-dega sõitvad rullnokad. Peame hakkama mõistma, et ka tavalisele lõbusale õhtule võib järgneda promillidega seotud rikkumine. Alkoholi mõju ei vali sotsiaalset staatust. Kes klaasi suule tõstab, peab arvestama, et sellest hetkest hakkavad peas ühendused muutuma.
Hiljutisel Euroopa Neuroloogia Ühingu aastakongressil Lissabonis tutvustati uurimust, mille kohaselt ka vaid üks drink võib alkoholi puhul olla liiga palju ning et isegi minimaalne alkoholi tarvitamine võib tekitada kohest kahju ajule. Uurimuse juhtiv teadur doktor Lingmei Kong ütles, et „isegi väike kogus alkoholi võib olla nagu löök vastu aju“.
Järgmine samm ühiskonna teadlikkuse tõusus peaks puudutama just seda isiklikku aspekti. Inimesed peaksid vaatama ausalt peeglisse ja hindama oma käitumist. Muidugi peaksime eriliselt hädakella lööma selge liigtarvitamise puhul. See on koht, kus kahju on kõige suurem. Kuid seda ehk juba mõistetaksegi. Vähemalt arusaamise tasandil. Praktikas on vast selline „viisakas“ purjujoomine ikka veel aktsepteeritav. Justkui loomulik osa lõbusast elust. Ja seda kahjuks ka noorte puhul.
Kui Õllesummer kutsub sel aastal praegu veel alaealisi saama koos Eesti suurima õllepeoga „täisealiseks“, pakkudes neile vaba sissepääsu, on raske seda näha millegi muu kui kutsena alkoholi tarvitamisele. Vastselt täisealiseks saanud noorele tähendab Õllesummerile minek sel aastal vaid ühte muutunud õigust. Õigust juua. Ja ürituse korraldajad kasutavad seda selgelt ära.
Juriidiliselt on kõik ju korrektne — JOKK. Samas tõdes hiljuti Briti Kuningliku Meditsiiniuuringute Keskuse liige doktor Aric Sigman, et noore inimese organismi arengust lähtuvalt peaks alkohol lubatud olema alles 25. eluaastast. Ta rõhutab, et noore inimese aju on 18. eluaastal alles selges arengujärgus ning alkohol on kindlasti aine, mis seda arengut ohustab. Kordan taas, et alkohol on aine, mida teadus alles uurib ning tõendid selle kahjulikkusest inimorganismile ilmnevad praktiliselt igal nädalal avaldatud teadusuurimustega.
Tahaks loota, et tänavusel suvel ja saabuval jaanipäeval on rohkem neid, kes tõsiselt mõtlevad, enne kui pudeli (või teise) avavad. Elu ei ole nii hull ja kaasmaalased nii vastikud, et see kõik oleks talutav vaid ebakaines olekus.
Soovin raskeks suveperioodiks jõudu meie politseile, et võimalikult paljud alkoholiga seotud korrarikkujad enne kahjude suurenemist rajalt maha võetaks ning et see kogemus aitaks muuta selle teadlikkuse isiklikuks ja selle tulemusena muutuks tasapisi ka inimeste käitumine.
Praegu oleks aga Eestil aeg minna AA koosolekule ja tunnistada avameelselt: „Minu nimi on Eesti. Ma olen alkohoolik.“ Ega ta seal üksi ei ole. Seal on juba ees enamik Euroopa riike, kellel paljudel on olemas häid kogemusi, kuidas paremini kained püsida.
Autor on Eesti Karskusliidu esimees.
