Detsembri alguses korraldas üks Haapsalu ööklubi peo „Läänemaa tugevaim viinajooja 2012“, mis pani mõtlema kultuurile, mida sarnastes asutustes viljeletakse. Baarid, ööklubid ja pubid on üsna vaikselt omandanud loomuliku positsiooni meie linnades ja kogukondades, sattumata suurema kriitika alla. Samas väidan, et just see, mida sedasorti asutused ja üritused edendavad, on Eesti alkoholiprobleemi oluliseks põhjuseks.

Joomist peetakse teatud ringkondades ja sageli just noorte seas omaette eesmärgiks ja laheda ajaveetmise peamiseks eelduseks. Asetades alkoholi tähelepanu keskpunkti, toidavad säärast suhtumist needsamad pubid ja klubid.

Mõelgem natuke, millega seondub eestikeelses kasutuses väljend „pidu pidama“, ja miks see nii on? Tegemist on kahtlemata õpitud ja omandatud suhtumise ja sellest tuleneva käitumismalliga. Oma osa selles on lastešampusel väikelaste sünnipäevalaual ja klaaside kokkulöömise mängudel. Ei, ma ei arva muidugi, et siin ongi kurja juur, kuid see on teatud arusaamise ja mõtteviisi, enamjaolt tõenäoliselt teadvustamata, kinnistamine oma lastesse.

Toon veel ühe näite. Üks lilleäriga tegelev firma loosib oma Facebooki lehe sõprade vahel välja romantikapaki, mille üheks elemendiks on veinipudel. Kas see tõesti peab nii iseenesestmõistetav olema, et etanool on romantika lahutamatu osa?

Alkoholi tasuta jagamist oma äri edendamise eesmärgil nimetab Reklaamiseadus keelatud reklaamiks... Pisike asi ja olen üsna kindel, et see tore äri sattus seadusesättega vastuollu üksnes teadmatusest. Kuid selle seaduse mõte on siiski päris oluline – puhastada meie kultuuriruum tasuta alkoholiga meelitamisest mingi tegevuse, teenuse või kauba kasuks.

Hiljuti tõi Kanal 2 uudistesaade meieni kaadrid Tallinnas klubi Hollywoodi juures toimunud verisest massikaklusest, mille käigus sai vigastada 8 inimest. On see haruldane juhtum? Tõenäoliselt mitte.

Vahetevahel jõuavad meieni Tallinna vanalinna elanike probleemid seoses nende lõbustusasutustega. Nii on Tallinna Postimees kirjutanud: „Probleemseim piirkond, mida rahvasuus Bermuda- ja ohukolmnurgaks kutsutakse, algab Hollywoodi ööklubi ja Harju tänava lähedusest ning kulgeb Suur- ja Väike-Karja tänavalt Sauna tänavani. Sinna on viimastel aastatel tekkinud riburadapidi lõbustusasutusi, mis sulgevad uksed vaid mõneks tunniks päevas ja kus käib pidu pea ööpäev läbi.“

Kas see ongi paratamatu, et suurel määral selliste lõbustusasutuste tõttu ei saa inimesed rahu ning kainel kodanikul ei maksa õhtupoolikul vanalinna sellesse piirkonda eriti nägu näidata? Kui sellistele asutustele antakse tegevusluba, kas siis sellega koos müüakse maha teiste õigus oma privaatruumile ja turvalisusele?

Mida selline rohket alkoholi tarvitama innustav keskkond veel endas peita võib? Selle aasta septembris avaldasid Iiri vägistamisohvritega tegelevad organisatsioonid andmed, mille kohaselt on alkohol kõige sagemini kasutatav kohtinguaine ehk „daterape“ uimasti. Seda kinnitab ka Eesti Seksuaaltervise Liit, nimetades peale kurikuulsa Rohypnoli tutvustamist, et „on palju tavalisem, et seksuaalse rünnaku ohvriks langenud tüdrukud on ainult alkoholi tarbinud ning neid rünnatakse pärast seda, kui nad on ennast pildituks joonud või vastuhakkamiseks liiga purjus“.

Niisiis, kui sageli juhtub sellistel pidudel, et tehakse peo käigus või järel midagi sellist, mida hommikul kahetsetakse?

Sageli tundub, et me keskendume alkoholiprobleemi käsitlemisel ainult noorte alkoholiprobleemile. Kahtlemata on tegemist selle suure probleemi kaalukaima osaga, kuid kindlasti mitte ainsaga. Alkohol on Euroopa Liidus 16–24-aastaste noorte meeste seas peamiseks surmapõhjuseks. Kevadel avaldatud Austraalia vähiliidu raporti kohaselt on 22% rinnavähi juhtumite põhjustajaks alkohol. Euroopa kaheksas riigis läbi viidud uuringu kohaselt on 10% meeste vähijuhtumite põhjustajaks seesama alkohol. Igasugune kogus alkoholi ohustab veel sündimata last.

Novembri alguses reklaamis üks ööklubi ennast reklaamlausega “I drink, therefore I am” („Ma joon, järelikult olen!“) See on parafraas Descartes´i ütlusest „Mõtlen, järelikult olen.“ Kas kujutame ette ühiskonda, mis niimoodi mõtlebki? Või on meie ümber teatud probleemid just selle pärast, et osa Eesti rahvast nii mõtleb...