Lauri Beekmann: Alkoholivabade avalike kohtade poolt

Justiitsministeerium on tulnud välja ideega, et alkoholi võiks tarvitada igal pool, vabalt ka seadusesõna järgi nii-öelda avalikes kohtades: parkides, tänavatel, poodide ees jne. Karskusühendus AVE ja õnneks ka veel paljud teised organisatsioonid on arvanud, et see ei ole selle suve arukaim idee.

Ma arvan, et inimese vabadust tegutseda peaks piirama võimalikult vähe. Elame ju ometi vabal maal ja tõepoolest võiks iga inimene end oma tegutsemises ja väljaütlemistes väljendada maksimaalselt vabalt. Kuid samas on selge, et liigne vabadus hakkab tasapisi inimest hävitama ja piirama. Ühe inimese kontrollimatu vabadus mõjub reeglina kellelegi teisele pealetükkiva ja ebameeldivana.

Toon ühe täiesti ebareaalse näite. Kujutage ette, et ühel päeval võetakse vastu seadus, mis kaotaks ära igasuguse eramaa piiri. Teisisõnu võiks igaüks tulla minu aeda ja seal kas päevitama või oma sõpradega grillima hakata. Grillijatel oleks muidugi äärmiselt mõnus, kuid pererahvas sellist vabadust kõrgelt ei hindaks.

Niisiis on teatud isikuvabadused, mida teised ei tohiks puutuda. Need vabadused peaks olema rangelt kaitstud ja rikkujaid peaks distsiplineeritama.

Kõige õigem oleks, et see austus teise inimese isikuvabaduse vastu ei tuleneks mitte seaduseparagrahvidest, vaid sisemisest autundest ja väärikusest. Tõeliselt terve ja kultuurne ühiskond püsib ju üleval siiski selliste inimeste najal, kes ei varasta, kuna nad teavad, et see on vale, mitte aga sellepärast, et vahelejäämisel võib türmi sattuda. Kui aga seda sisemist kultuursust ei ole, siis peab turvavõrguna toimima seadusandlus ja selle järelevalve mehhanism. Suurel määral selleks, et veidi haige ühiskonna järgmisest sugupõlvest kasvaks paremad ja tugevama väärikustundega inimesed.

Kõige sagedasemad teiste inimeste vabaduste rikkumised toimuvad alkoholijoobes. Siia alla kuulub kõva lärmiga öise rahu rikkumine, kuid samamoodi ka raskete kehavigastuste ja mõrvade sooritamine. See on muidugi ka arusaadav. Kindlasti mitte vabandatav, kuid mõistetav. Alkoholi toime lihtsalt on selline: hägustab tasapisi inimese enesekontrolli ja otsustusvõimet. See, mida kaine peaga ei tehtaks mingil juhul, muutub väikse joobega juba mõeldavaks ja nii edasi.

Alkoholiseadus ütleb, et alkoholi tarvitamine avalikus kohas on keelatud. Selles kontekstis on see ju täiesti loomulik. Ei peaks ju lubatama seda, et avalikkuses, kus liiguvad ka lapsed ja perekonnad, tegeleb keegi aktiivselt enda kontrollivõime vähendamisega ja seega siis ka potentsiaalselt enda ohtlikuks muutmisega. Samamoodi ei luba seadus joobes inimesel avalikus kohas viibida. Taaskord mõistetav. Joobes inimese kõnniteel kõndimine võib lõppeda kahe kõnnitee nägemisega ja nii autoteele astumisega. Näiteks.

On aga muidugi palju neid inimesi, kes piirduvad ainult alkoholi lõhna nuusutamise ja väikese maitsmisega. Miks ei peaks nad tohtima teha seda ka pargis sõpradega puhates? Põhimõtteliselt ju võikski, kuid kumma grupi järgi peaks siiski seadused tehtama? Ma arvan, et ikka selle järgi, kes vajab turvavõrku, ehk kellel endal seda sisemist piiritunnet ei ole. Turvavõrgu mitte vajajad saavad ju ka aru, et ühiskonna terve toimimise pärast oleme meie valmis astuma paar lisasammu ja vajadusel loobuma ka marginaalsetest vabadustest. Kohti, kus täiskasvanud kultuurselt soovi korral alkoholi saavad tarvitada, on meil ju küll. Liigagi palju.

Niisiis, alkoholi tarvitajate ja mitte tarvitajate (kaasa arvatud laste) pärast — jätkem avalikud kohad siiski alkoholivabadeks.

PS! Headele kommenteerijatele: minu motiiv karskusühenduses tegelemiseks ei tulene faktist, et oleksin ise ennast varasematel aegadel põhja joonud. Samuti ei ole mul mingit tahtmist oma isiklikke eluviise kellelegi peale suruda.