Lauri Beekmann: Alkoholi tõttu sureb aastas 2,5 miljonit inimest
2011. aasta ÜRO mittenakkavate haiguste raporti kohaselt on alkoholi tarvitamine üks neljast riskifaktorist (lisaks veel ebatervislik toit, vähene liikumine ja tubakas), mis põhjustavad maailma surmadest 63%.
Alkoholitootjad ütlevad, et nemad toodavad seda legaalset ainet nii kaua, kuni nõudmist jagub, pealegi edendavad nad endi sõnul vaid kultuurset tarvitamist. Faktiks jääb aga see, et maailmas sureb alkoholi tõttu 2,5 miljonit inimest aastas. Teisisõnu on alkohol WHO andmetel suurem surmade põhjustaja kui AIDS, tuberkuloos või vägivald.
Et tootjate kasumid säiliksid, peab eest ära surevate klientide asemele pidevalt uusi leidma. Seega tuleb tekitada erinevates kultuurides ja ühiskondades traditsioon, mis paneks pealekasvavad noored nende vanemate kombel alkoholi tarbima. Selle eesmärgi nimel töötab massiivne turundusaparaat, mis propageerib alkoholi tarvitamist ning juurutab arusaamist, et see närvimürgist vähkitekitav sõltuvusaine on lahutamatu ja normaalne osa elust.
Alkoholi tarvitamisest tekkivad kulud peab tasuma riik
Alkohol on igas seda tarvitavas ühiskonnas pealemaksmist nõudev äri. Seni mainitud surmade kõrval tekkib alkoholist pea loendamatu hulk erinevaid kahjusid alates vandalismist kuni sotsiaalhoolekandeni. Paraku tasume me alkoholiäri kõrvalmõju eest kõik ühiselt.
Või tegelikult, me ei olegi suutelised kõiki neid kulusid katma. Kas julgeme vastata küsimusele, kui hea on meie riigis alkohoolikutest vanemate poolt unarusse jäänud laste kaitse ja hoolekanne? Mida on meil pakkuda alkoholisõltlasest rasedale naisele, kes oskab karta oma veel sündimata lapse tervise pärast ja tuleb abi paluma? Kuidas toimub meil sõltlaste ravi ja rehabilitatsioon?
Need küsimused puudutavad ühte osa alkoholiga seotud tõsistest probleemidest, mille lahendamiseks või millega vajalikul määral tegelemiseks meie riigil ei ole lihtsalt raha. Need on eelarveaugud, mis vajavad täitmist ja otseloomulikult on kõige esimene ja otsesem koht nende aukude lappimiseks alkoholiaktsiis.
Kujutame hetkeks ette, milline peaks olema alkoholi hind, kui me lõpetaksime selle ühiskondliku alkoholikahju kinnimaksmise ja paneksime kogu selle kulu alkoholihinnale otsa. Absurdne?! Kuid niisama absurdne on ka alkoholi ja alkoholitööstuse roll meie elus ja ühiskonnas. Me oleme hakanud pidama normaalseks midagi, mis normaalne ei ole.
Salaalkoholi oht
Tootjad suunavad iga hinnatõusu korral tähelepanu illegaalse turu ohtlikkusele. See oht on reaalne ja riik ning võimuorganid peavad sellega adekvaatselt tegelema. Kuid legaalsed alkoholitootjad ei saa jätta muljet, justkui oleks legaalne ja illegaalne turg nagu öö ja päev ning kaks täiesti vastupidist teemat. Üks – riigile makse maksev ja töökohti loov vastutustundlik tööstus. Teine – kuritegelik äri.
Jah, loomulikult on salaalkoholiga tegelemine kuritegelik, kuid ärme unusta, et ühiskondliku alkoholiprobleemi peamiseks põhjuseks ongi see aine ja selle mõju inimesele. Lõpuks pole ju vahet, kas tegu on legaalselt Venemaal toodetud ja illegaalselt Eestisse toodud või legaalselt Eestis toodetud alkoholiga, sest me ei saa ühegi alkohoolse joogi puhul rääkida tervislikkusest või ohutusest.
Illegaalne turg, mille väikseks osaks on kindlasti ka eriliselt ohtlik ja ilma igasuguse kontrollita kuskil keldrites valmis tehtud vedelikud, vajab jõulist sekkumist. Kuid selle äri taustal ei saa sättida riigi poolt lubatud äri mingile erilisele pjedestaalile. Illegaalne ja legaalne äri on tegelikult omal moel läbi põimunud ning esindavad ühe mündi kahte külge.
Meie ühiskonnas seisab alkoholi propageerimise ja reklaamimise ning seeläbi ka pealekasvavast põlvkonnast alkoholitarvitajate vormimise eest legaalne tööstus. Oma reklaamimise, tootekujunduse ja tohutult suure müügivõrgustikuga tekitavad nad kliente alkoholile kui ainele.
Alkoholi põhjustatud sünnidefektid
Kui osad nendest klientidest satuvad oma elus tõsistesse raskustesse, jäädes töötuks ja kaotades oma sotsiaalse staatuse, asuvad nad otsima odavamat ja ebaseaduslikku viisi alkoholi saada. Illegaalne turg toitub legaalse turu viljadest. Samas kasutavad makse maksvad tootjad illegaalset turgu justkui trumpi, millega võidelda oma äritulu vähendavate meetmete vastu.
9. september oli ülemaailmne fetaalse alkoholisündroomi (FAS) päev. Sümboolne üheksanda kuu üheksas päev tuletab meelde, et raseduse üheksa kuud tuleks veel sündimata laste kaitseks olla täielikult alkoholist prii. Paraku ei suuda seda kõik või ei olda sellest teadlikud ning seetõttu sünnib alkoholi põhjustatud sünnidefektiga (Foetal Alcohol Spectrum Disorders – FASD) umbes 1 laps sajast sünnist.
Selle valdkonna kõige raskekujulisem vorm ehk FAS esineb konservatiivsete hinnangute kohaselt 1-3 lapsel 1000 sünni kohta. Loomulikult on need arvud mõjutatud konkreetse rahva tarvitatud alkoholi kogustest ning üleüldisest probleemi ulatusest. Lähtudes nendest statistilistest näitajatest, peaks Eestis sündima aastas umbes 15-45 FAS diagnoosiga last ning umbes 150 last, kellel on alkoholi põhjustatud sünnikahjustus. Selle valguses ei maksa unustada, et Eesti on alkoholi tarvitamise poolest kõige enam tarvitavate riikide hulgas. Lisada tuleks ka seda, et valdkonda uurivate teadlaste hinnangul on tegemist selgelt alahinnatud probleemiga ning rajanedes erinevatele uutele uurimustele arvavad paljud spetsialistid, et tõenäoliselt on alkoholi põhjustatud sünnidefektide esinemissagedus palju suurem, kui senimaani arvatud.
Võib öelda, et see on arvuliselt üks üsna väike probleem, kuid tegemist on nendele lastele pöördumatu ja ravimatu kahjuga. Põhja-Ameerikas, eriti Kanadas, tegeletakse selle teemaga väga intensiivselt ning nii osatakse ka öelda, et ühe FAS lapse eluaegne kulu (ravi, eriharidus, hoolekanne jne) on erinevate hinnangute kohaselt 1-4 miljonit dollarit.
Meil see kulu justkui puudub. Esmalt tulenevalt asjaolust, et ametliku statistika kohaselt (Konjunktuuriinstituudi ja TAI alkoholi aastaraamatus) oli 2010. aastal 5 FAS diagnoosi. Puhtalt nendele maailma näitajatele toetudes väidan, et see number ei saa peegeldada tegelikku olukorda ning viitab lihtsalt asjaolule, et meil seda sündroomi ei diagnoosita.
Ja teiselt poolt tõesti, mida olekski meie riigis sellise diagnoosi panemisel võimalik teha? Puuduvad keskused ja programmid, kuhu näiteks Kanadas, Austraalias, USA-s ja Saksamaal sellised lapsed suunatakse. Kuid need lapsed on meie hulgas ja ilma selle diagnoosita nähakse sageli neid lihtsalt kui probleemseid lapsi.
Ma ei julgeks tõmmata mingeid paralleele nende Põhja-Ameerika 1-4 miljoni dollariga, kuid tahaksin tänase teema kontekstis lihtsalt öelda, et alkoholi tarvitamisega seondub tohutu hulk probleeme, mis tekitavad lisaks inimelule ja selle kvaliteedile põhjustatud kahjule ka puhast materiaalset kulu. Need kulud tuleb ühemõtteliselt siduda alkoholi tootmise ja müügiga ning nii on alkoholiaktsiisi tõstmine ainuõige tegevus.
(Autor on Eesti Karskusliidu esimees.)
