Laura Rantanen: Iseseisvuspäev - meenutame verevalamist ja vaatame nibusid
Iseseisvuspäeval juuakse ainult presidendilossis ning tema vastuvõtult ”edasi minnes”. Pööbel vaatab pidutsevat eliiti televiisorist ning süütab aknalauale küünla.
Kogu oma kombes valitsejaid vihata ning samal ajal traditsioonide külge klammerduda on soomlased tegelikult uskumatult nunnud. Presidendi iseseisvuspäeva vastuvõttu on Soomes korraldatud juba 1919. aastast. Ballitraditsioon ei ole kuhugi kadunud ja 6. detsembril keerleb Lossis paartuhat poliitikut ning eri kombel teenekat soomlast oma parimates õhtutualettides.
Need, keda ei kutsuta, naelutatakse telerite ette kutsutute tualette kõva häälega maha tegema. Pärast pidu pühendavad tabloidid ja naistelehed aga kümneid lehekülgi erinevatele kleitidele. Kas lauljanna nibud olid tõesti läbi kleidi näha? Kas laineid löönud kleit oli päriselt plagiaat?
Otseülekanne presidendi lossist on endiselt üks Soome kõige vaadatumatest telesaadetest, mis on kõiki meelelahutustööstuste seaduspärasid arvestades täiesti mõistetamatu. Ainuüksi kätlemine vältab mitu tundi ja pärast seda pole ka muud näidata, kui staatilist pilti parketil üksteist nügivatest külalistest.
Ajakirjanikud esitavad huvitavamaks peetavatele külalistele küsimusi, millest ”Mida iseseisvus teie jaoks tähendab?” on juba täielik klassika. Kusjuures paarikümneaastasele poptähele on mitteiseseisev Soome nii võõras teema, et nood satuvad sellele küsimusele vastatates tihti väikest viisi paanikasse: ”Ööö... ääh... rahu?”
Igal aastal enne iseseisvuspäeva hakkab rahvas täpselt ühte moodi turri minema – nojah, rikaste pidu, uhkustavad ainult oma kleitidega. Osa virisejatest aga vaat et teeskleb tööl haiget, et 24/7 kodus postkasti juures olla. Äkki sel aastal läheb õnneks?
Sügaval hinges nimelt unistab iga teine soomlane sellest, et saab kas või korra elus presidendi vastuvõtule. Mõelda vaid, kogu Soome vaataks pealt, kui ma presidendi kätt suruksin! Ja kui ma tööle tagasi läheksin, siis kõik päriks mu käest, mis maitsega see kuulus bool on...
Igaüks muidugi teab, et presidendilossis on vastuvõtu ajal tapvalt palav ja kätlemise ootamine on tapvalt igav. Pealegi peaks tavakodanik peokleidi jaoks sisuliselt pangast laenu võtma ja siis on veel kogu see pabistamine, et äkki ma komistan seal punasel vaibal, otse-eetris...
Aga pagan, oleks see alles elamus! Tantsiks keset ministreid ja suursaadikuid. Aga noh, nii kaua kui kutset pole veel tulnud, võib ju keelt teritada. Vaata nüüd neid tõusikuid, joovad seal maksumaksja raha eest!
Eelmise majanduskriisi ajal hakkas lossipidu mõnedele nii pinda käima, et nad korraldasid presidendilossi lähedal alternatiivpeo, Kontvõõraste balli. Mõte oli peokülalisi kõigiti segada ja neile meelde tuletada, kelle arvelt seda pidu seal lõppude lõpuks peetakse. Mõne aasta pärast oli aga osa meeleavaldajatest ise peokülaliste hulgas booli nillimas.
Ülejäänud "kontvõõrad" loobus lühikeseks jäänud traditsioonist, sest ei pidanud seda enam "poliitiliselt mõttekaks protestiks" ja protesteerivad nüüd enamjaolt telekate taga kleite kritiseerides, šampuseklaas käes: "Ega see seal ometi ehtne karusnahk ei ole? Öäkk!"
Kõige radikaalsemad soomlased aga loodavad, et ehk hakatakse iseseisvust vähemalt pärast viimaste sõjaveteranide surma kuidagi teisiti kui surmtõsiselt tähistama. Sest praegu on küll nii, et kogu kleitide kavalkaadist hoolimata tähendab Soome iseseisvuspäev vaimselt ikka veel üht suurt kaevikutes võitlemist, enda tähtsaks tegemist ja sõjaajaloo küljes nabanööri pidi rippumist.
Läinud iseseisvuspäeval pakkusin oma sõpradele välja teooria, et äkki hakkaks Soome oh-nii-elujõuline vägivallakultuur ka vaikselt murenema, kui me ei elaks lõputus tänuvõlus meie sõdade veteranidele. Et kui me hakkaks oma tänulikkust lõpuks muud moodi väljendama, kui rindel hukkunud kangelasi hirmtõsise näoga meenutades, nende peredele kaasa tundes ja müües tätoveeritud kiilaspeadele isamaalikku sümboolikat.
Aga mis siis, kui saadaksime oma viimased veteranid spaasse ning tunneksime iseseisvuspäeval rõõmu heast muusikast ja seltskonnast - sellest, mis meil on praegu ja ehk ka tulevikus?
Mis siis, kui me hakkaksime pideva rahvusluse asemel globaalsemalt mõtlema. Ei rebiks neid paksude armidega kaetud sõjahaavu kogu aeg lahti ja ei kallaks nendele järjekordset hunnikut soola? Suhtuksime inimestesse inimestena, ükskõik kus nad ei elaks ja aitaks neid, kes meie abi kõige rohkem vajavad. Mis siis, kui me mõtleksime rohkem sellele, mis rahu hoida aitaks, mitte ei kordaks taas kord üle Talvesõja rindejooni.
Nii ma oma sõbrale läinud korral ütlesin, aga mul on tunne, et tema näole kerkinud naeratus polnud signaal selle kohta, et ta jagab mu arvamust. Ma arvan, et Kontvõõraste balli veterani organismis hakkas lihtsalt šampus oma eesmärgini jõudma. Peale selle oli ta just näinud telekas oma lemmikparlamendisaadikut, kellel oli kaasas nii lahe rockajakirjanikust mees ja seljas nii timm must kleit.
