Laur Viirand: Üürikorter — asotsiaalide privileeg?
Küsimus polegi ju tingimata selles, kas riik peaks ehitama uusi kortermaju. Seda võib teha ka kohalik omavalitsus. Võib-olla polegi vaja ehitada — piisab ka, kui riik või linn ostab odava hinnaga kokku buumist järele jäänud kinnisvara ning üürib seda siis inimestele välja. Või loob riik tingimused, kus eraettevõtetel tasub kinnisvara müümise asemel välja üürida. Võimalusi on mitmeid, kuid avaliku sektori poolt pakutava üürituru järele on Eestis praegu karjuv vajadus.
Kõige kurvem on, et ministri vastusest Eesti Päevalehe arvamustoimetaja igati põhjendatud ettepanekutele, mis puudutasid riigi rolli üürituru kohendamisel, tuleb välja arusaam, justkui avaliku sektori poolt pakutav üürikorter on nähtus, mis seostub ainult “kehvas majanduslikus olukorras olevate inimestega”. Et avaliku sektori üürikorteri teine nimi ongi “asotsiaalkorter”.
Reaalsus on paraku see, et praegu vajavad toimetulekutoetust juba ka inimesed, kes ise kunagi ministriga sarnaselt mõtlesid. Ainus õige elamispind on see, mis kuulub sulle endale, tundus olevat varakapitalistliku lastehaiguse hüüdlause. See on tõeliselt hea turundustöö vili, et inimesed hakkasid end tundma omanikuna kohas, mis tegelikult saab nende omaks alles 30-35 aasta pärast ja seda ka ainult tingimusel, et inimene ei kaota tööd, ei haigestu või ei juhtu muud ettearvamatut saatusehoopi.
Lääne- ja Põhja-Euroopa heaoluriikides, mille tasemele Eestiski tahetakse jõuda, pole üldsegi nii palju kinnisvaraomanikke. Eluaseme jaoks võtavad laenu ikkagi need, kes seda endale ka tõesti lubada saavad. Või kes tahavad. Sest erinevalt Eestist pole laenuorjus ainus võimalus endale paikset elukohta võimaldada ning üürimine võib olla ka keskklassi kuuluva inimese teadlik valik ja prioriteetide hindamisel tehtud otsus.
Samuti on üüriturg kui selline hoopis midagi muud kui Eestis. Kui meil on üüritavatest pindadest suurem osa kinnisvara, mille eraisikutest omanikud pakuvad üürnikule tihti ootamatuid üllatusi, siis seal on peamiseks teenusepakkujaks avalik sektor või ettevõtted, kelle eesmärgiks ongi oma valduses olevat kinnisvara välja üürida. Üürilepingud on pikad, hinnad on taskukohased ning mõnes üürikorteris on ilma mingite probleemide või kibestumisteta kasvanud üles juba paar-kolm põlvkonda.
Kõige eelneva taustal tuleb seega tunnistada, et meie juhtpoliitikud pole hoolimata meid tabanud tõsisest majanduslangusest ikka midagi õppinud. Kui Eestis oleks olnud normaalne üüriturg, poleks meid tabanud majanduskriis nii ränk olnud. Paljud, kes praegu oma laenudega kimpus on, oleksid sellisel juhul need laenud võtmata jätnud ning elanud rahulikult riigile, omavalitsusele või eraettevõttele kuuluval pinnal. Meie võimurite suhtumine, et üürikorterid on mõeldud ainult asotsiaalidele, näitab selgelt, et valmistutakse uue hooga samasuguseks arutuks laenuralliks.
Teine aspekt, mida nimetatud küsimuses tasub tähele panna, on meie valitsejate väidetav mure Eesti rahvastiku juurdekasvu pärast. Kui see mure oleks siiras, siis teeksid nii riik kui ka omavalitsused endast kõik, et noored pered, kel pole võimalik kodulaenu võtta või kes ei pea seda endale praegusel hetkel sobivaks, saaksid endale lubada mõistliku hinna ja stabiilsete tingimustega üüripinda. Paljud noored lükkavad oma pere loomist edasi just seetõttu, et neil pole kohta, kus lapsi kasvatada. Riigi- või munitsipaalomandis pinnale, mille üürileping oleks pikk ja kindel, võiks aga noor pere oma esimese pesa punuda küll.
