Laur Viirand: Kalamaja on vanalinnast tähtsam

Iga tallinlane teab vähemalt üht vana ja väärikat lagunenud puumaja. Kalamaja, Kassisaba või Kadrioru piirkonnas elav inimene teab selliseid tõenäoliselt veelgi rohkem. Ent kui vanalinnas näruses olukorras hoonet nähes tõstetakse hädakisa, vangutatakse mädaneva Pelgulinna maja puhul lihtsalt pead.

Ometi võivad ajaloolised puumajad olla hoopis väärtuslikum vara kui neist aastate poolest vanemad ja uhkemad vanalinna hooned. Tallinna linnamüür ja peaaegu terviklik tänavavõrgustik on loomulikult erakordne pärl, kuid üldiselt pole näiteks mõnest Lääne-Euroopa riigist Eestisse saabuva turisti jaoks keskaegses arhitektuuris midagi enneolematut. Hoopis teine lugu on aga puitmajade ja ajaloolise äärelinnaarhitektuuriga.

Paljudes Euroopa riikides pole puitarhitektuuri üldse alles või pole seda sellisel kujul kunagi olnudki. 1950. aastatel läänes võidutsenud progressiusk äärelinnade vanu maju ei väärtustanud, samal ajal olid riigid piisavalt rikkad, et uusi hooneid ehitada.

Sellist puitarhitektuuri nagu Eestis pole peaaegu kusagil mujal. Jutt ei käi mitte niivõrd ühest või teisest ajalooliselt väärtuslikust majast, vaid keskkonnast. Järelikult on ajalooliselt ühtmoodi tähtsad nii Kadrioru villade piirkond kui ka Kopli liinid - mõlemad on unikaalsed elukeskkonnad, mille sarnaseid on maailmas väga vähe säilinud.

Ja nimelt sellest vanast äärelinnast võrsus linnainimene, kes end täiel rinnal eestlasena teadvustas. Pärast Eesti omariikluse saavutamist said puitasumid erilise armastuse ja hoole osaliseks - Pelgulinn, Kalamaja ja Kassisaba nautisid sõjaeelsetel iseseisvusaastatel sellist õitsengut, et isegi sügaval nõukogude ajal seal jalutanud inimene tundis möödunud aegade hõngu.

Jah, need piirkonnad on miljööväärtuslikuks kuulutatud, kuid kuni me ei teadvusta, et Kalamaja on sama oluline kui vanalinn, ei hakka ka päästeoperatsioon tööle. Jutt pole ju ainult Tallinnast, vaid ka teistes Eesti linnades on sarnaseid piirkondi, sama hästi võiks see jutt käia Karlova või Supilinna kohta.