Laur Viirand: Kalamaja on vanalinnast tähtsam
Paljudes Euroopa riikides pole puitarhitektuuri üldse alles või pole seda sellisel kujul kunagi olnudki. 1950. aastatel läänes võidutsenud progressiusk äärelinnade vanu maju ei väärtustanud, samal ajal olid riigid piisavalt rikkad, et uusi hooneid ehitada.
Sellist puitarhitektuuri nagu Eestis pole peaaegu kusagil mujal. Jutt ei käi mitte niivõrd ühest või teisest ajalooliselt väärtuslikust majast, vaid keskkonnast. Järelikult on ajalooliselt ühtmoodi tähtsad nii Kadrioru villade piirkond kui ka Kopli liinid - mõlemad on unikaalsed elukeskkonnad, mille sarnaseid on maailmas väga vähe säilinud.
Ja nimelt sellest vanast äärelinnast võrsus linnainimene, kes end täiel rinnal eestlasena teadvustas. Pärast Eesti omariikluse saavutamist said puitasumid erilise armastuse ja hoole osaliseks - Pelgulinn, Kalamaja ja Kassisaba nautisid sõjaeelsetel iseseisvusaastatel sellist õitsengut, et isegi sügaval nõukogude ajal seal jalutanud inimene tundis möödunud aegade hõngu.
Jah, need piirkonnad on miljööväärtuslikuks kuulutatud, kuid kuni me ei teadvusta, et Kalamaja on sama oluline kui vanalinn, ei hakka ka päästeoperatsioon tööle. Jutt pole ju ainult Tallinnast, vaid ka teistes Eesti linnades on sarnaseid piirkondi, sama hästi võiks see jutt käia Karlova või Supilinna kohta.