Laur Koni: Sergei Ivanovist saab Jüri Kask

Siseministeeriumi kabinetivaikuses küpsenud plaan anda Eesti kodanikele ja määratlemata kodakondsusega inimestele võimalus eestistada oma nime lõimumistahte põhjendusega sunnib õlgu kehitama. Mida sellega saavutada tahetakse?

Kui näiteks keegi Sergei Ivanov lõpetab reedel töönädala ja esmaspäeval saabub sama isiku näol tööle Jüri Kask, on see kolleegide silmis ju pehmelt öeldes koomiline. Mul oleks küll naljakas, kui keegi tuttav nii teeks.

Sest inimene ise jääb ju samaks, tema eestimeelsus või -meelsusetus samuti. Mis otsast see nimemuutus küll lõimumist edendab, ei saa aru. Ainus, mis võib-olla mitte-eestlastele kasuks tuleb, on suurem lootus tööintervjuule pääseda. Aga seegi edu on kaheldava väärtusega, kui kandideerimisavaldus on kirjutatud vigases eesti keeles. Ja kui CV on lastud teha mõnel keeleoskajal, tuleb see silmast silma suheldes ikka välja.

Kõik oleks ilus, kui nimede eestistamisel nõutaks ka eesti keele oskust. Mind ajaks küll segadusse, kui kohtun Eesti nimega inimesega, kes eesti keelt ei mõistagi. Kui aga venepärase nimega inimene räägib eesti keelt, mis sest, et vigadega — on see selgelt positiivne. See annab signaali, et ta tõesti soovib integreeruda või on juba seda teinudki.

Siseministeeriumi algatuse puhul on naljakas veel see, et asjaga tegeleb regionaalminister Kiisler. Mis ajast, ei tea, tema meil integratsiooniküsimustega tegeleb? Isegi igasugu kaheldavate kampaaniatega kõmu tekitanud rahvastikuministri seltskond peab nimede eestistamist täiesti ebasisuliseks ja ebaoluliseks. Selgusetu on ka see, palju neid Jüriks tahtvaid Sergeisid üldse on. Ei usu küll, et massiliselt. Kes nime muuta tahtnud, on ju seda senigi teha saanud.

Riigi seisukohalt ei ole ju tegelikult üldse vahet, kuidas keegi kedagi nimetab. Riigile oleme me kõik 11 numbrist koosnevad „jadad“. Võib-olla sellest tulenebki riigi käegalöömine, et ah, nimetagu pealegi kõik mehed ennast Jürideks ja kõik naised Marideks. Vahet pole.