Laur Koni: Savisaare teine Watergate

Edgar Savisaare reaktsioon linnavalitsuses toimunud läbiotsimisele ja jõustruktuuride poolt teostatavale pealtkuulamisele tuletab meelde 1995. aasta oktoobri alguses lahvatanud lindiskandaali.

„See on

Watergate

,“ kuulutas Savisaar viimati. Ent Eesti

Watergate

’iks nimetati juba ka Savisaare lindistamisi 1995. aastal. Mäletatavasti lindistas toona siseministri ametit pidanud Savisaar ise poliitikute omavahelisi kõnelusi.

Savisaar põhjendas tookord lindistamist asjaoluga, et keegi ei saaks pärast vingerdama hakata, et pole seda või toda öelnud või lubanud. Ka kaitsepolitsei võib salajast jälgimist põhjendada kaudselt linnaametnike lubadusega järgida seadusi, ent erinevalt Savisaare tollasest isiklikust initsiatiivist on nüüd jälgimisel isegi kohtu luba.

Seega on Savisaar tehnilise jälgimise alal seega vana kala. Seetõttu peab Savisaarel olema mõjuvaid põhjusi, et kaitsepolitsei seaduslike toimingute puhul nii kõva kisa tõsta. Eeldatavasti on põhjuseks hirm, et päevavalgele tuleb suurem skeem, mille niidid võivad väidetavalt ulatuda tema endani. Isegi kui kaitsepolitsei ametnikud tegutsesid mõnevõrra räpakalt, ei paista, et nad oleksid seaduste vastu eksinud.

Kui Savisaarel midagi karta ei oleks, oleks kogu meediatsirkus — mis, olgem ausad, on ületanud igasugused mõistlikkuse piirid isegi Keskerakonnale omast poliitilist kultuuri silmas pidades — ju ülearune. On muidugi ka teine võimalus: et Savisaarel võimeka poliitikuna on veel üht-teist tagataskus varuks. Aeg näitab, millega lugu lõpeb.

Kui 1995. aasta lindiskandaali järel ennustasid kolleegid salaja lindistanud poliitikule igavest hüljatust, siis aeg on näidanud, et tegelikult polnud tollel sündmusel fataalseid tagajärgi. Keskerakond oli edaspidigi kuulunud valitsuskoalitsiooni ja veelgi enam, Savisaar on olnud majandusministri vastutusrikkal ametipostil. Lindistamistoimingu enda peale võtnud Vilja Savisaar on praegu riigikogus fraktsiooni esimees.