Psühholoogid teavad kõneleda, et ainus õige kasvatusmeetod on laste puhul rääkimine. Täiskasvanuga ei viitsi paraku rääkida ei tööandjad ega riik. Esimese eksimuse puhul heal juhul hoiatatakse, edasi saad juba trahvi või kinga. Ei viitsi ükski tööandja lõpmatult selgitada. Alguses näidatakse, kuid kui juhmus ei taandu, ulatatakse varsti tööraamat.

Emal ja isal tuleb tööl elatise teenimise huvides järgida kindlaid reegleid, kodus aga ootab teda üks või mitu tegelast, kes ei saa ühe- või ka mitmekordsest selgitusest aru. Ümberlülitamiseks ei jää sageli kahjuks aega ja automaatselt võib käiku minna kõige käepärasem selgitusvahend — oma käsi.

Möödunud kevadel algas laiaulatuslik kampaania liikluses korra majja löömiseks. Loomulikult oli selle aluseks hirm: tänu karmistunud kontrollile suurem võimalus vahele jääda ja kõrgemad trahvid. Rääkimist eriti ei olnud. Ja olukord liikluses ongi tunduvalt paranenud — põhimõtteliselt siiski hirmu abil.

Samas ei tekkinud kellelgi küsimust, kui mitu kommi või mänguasja jääb mõnele lapsele trahvide tõttuostmata või kui palju lisatööd peab rikkuja tegema (loe: olema perekonnast eemal), et trahvi tasuda.

Millegipärast räägitakse ainult käega karistamisest. Kas sellest võib järeldada, et sarkasm ja sõnadega halvustamine, koduarest, mänguasjade ja taskuraha äravõtmine on igati heakskiidetavad? Kuidas üldse on pedagoogiliselt õige last mõjutada? Nendele küsimustele kampaania korras lahendusi ei pakuta.

Just jäi välismeediast silma uudis, et iga viies Suurbritannia kooliõpetaja tahaks taas koolis kasutusele võtta vana hea bambuskepi, sest mõned lapsed ei taha kuidagi korrale alluda. Huvitav, miks ei suuda isegi spetsiaalselt lastega töötamiseks välja koolitatud õpetajad rääkimise abil toime tulla?

Aga meil on tegelikult siiski kõik hästi. Euroopa silmis on linnuke kirjas ja pikk-pikk pai tulemas.