Laur Koni: Eesti Nokia — lootusetu üritus?

Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et Eesti kuvand ei ole väljastpoolt vaadates enam üldse mitte nii positiivne, kui meie siin loota tahaks.

Viimase põntsupanija on Herman Simm, kelle väidetav usin luuretegevus kahjustas nii Eesti kui ka laiemalt kõigi NATO uute liikmete mainet. Poliitikud võivad küll välismeediaski laialdast kajastust leidnud juhtumi kohta öelda, et oleme ikka usaldusväärsed partnerid, kuid vaevalt liitlased oma südames sama tunnevad. Selline asi jääb kripeldama ja olulisel hetkel võib see kätte maksta.

Venemaa-Gruusia konflikti ajal asus Eesti täielikult toetama Gruusia poliitikat. Kui tekkis tunne, et Venemaa võib Gruusia lihtsalt ära vallutada, tundsid meie poliitikud, justkui tapetaks oma last. Siin on aga praeguseks peale jäänud Euroopa Liidu tunduvalt tasakaalukam seisukoht.

Kogu aeg räägitakse välisinvesteeringute toomisest Eestisse. Targu jaetakse mainimata, et selle nimel töötavad palehigis kõik teisedki riigid. Kui Lennart Meri käis kunagi välja idee leida Eesti Nokia, hakkas kõik seda usinalt välja mõtlema. Siiani ei ole midagi välja mõeldud. Kahtlane, kas üldse mõeldakse.

Välismaised ettevõtted ja organisatsioonid, kelle siiatulek oleks Eestile kasulik, lähtuvad oma otsustes enamast kui Welcome to Estonia stiilis reklaamikampaaniad. Eestil on aga ette näidata aidsisuremuse tõus, suur süstivate narkomaanide suhtarv, meeste üks madalamaid eluigasid Euroopa Liidus. Peale selles ei tohiks Eestis liikudes autot kasutada — tõenäosus surma saada ületab Euroopa Liidu keskmist kõvasti.

Eestis räägitakse palju meie ainulaadsest geograafilisest asendist. Viimasel ajal on aga hakanud selguma, et ega Lätilgi väga viga ei ole ja samuti Soomel. Eriti just transiidi asjus. Mõnel ettevõttel on selgelt kasulikum peakorterit lõunanaabrite juures pidada.

Võimalik, et näen asju liiga mustades toonides. Kuid tõsiasjaks jääb, et pärast taasiseseisvumist pole suudetud midagi läbilöövat ja reaalselt toimivat Eesti positiivseks tutvustamiseks välja mõelda. Nii tekibki küsimus — kas üldse suudetakse?