Ma ei kujuta ette, kui paha on olla. Aga ikkagi naeran. Koperdan ringi, kohvitass käes, joon mingit vett ja veenan end, et kell 11 laupäeva hommikul on liiga vara avada Asti Cinzano.

Õnneks helistas just praegu Sten Tamkivi ja teatas, et Carmen Kassi isa on leitud. See on Tarmo Kõuts. Lisaks ütles ta veel, et tal on EMT kuldkaart, millele saab salvestada 250 numbrit.

Ta ütles veel, et TV3’s rääkis just Rain. Ta olevat olnud nii enesekindla häälega, et Sten keeras telekal hääle maha ja vaatas ainult pilti. Ikkagi usub ta, et investeerimine rulez.

H. Kingo ajab südame pahaks oma kommentaaridega. Pikad laused, kindlad ideed: masendav. Ma arvan, et tuleb ikkagi Cinzano avada.

Plumps!

Mulle tuleb meelde, kuidas sõber Meelis Mäeots helistas nädal tagasi ja teatas, et ta mitte ei õpi teiste vigadest, vaid ta õpib teiste vigu. Mul on veel hullem.

Veel meenub, kuidas üks sõber, jäägu ta nimi nimetamata, helistas ja tunnistas, et põrand, kus ta lamab, on kõva, kuid õnneks on tal keel pehme.

Telefon heliseb. Ma ei saa vastata. Võtsin esimese lonksu Cinzanot ja tunnen, et olen liiga kuulus, et telefoniga rääkida.

Eile ühes Milaano baaris. Barman oli nii ilus poiss, et ma arvan, et ma armusin ära. Brad Pitt on tema kõrval Admas family. Vaatan taskut: ma andsin talle kõik oma viimase raha ära. Meenub, et ma laenasin vist isegi Rainilt juurde, et saaks veel rohkem anda.

Mulle meeldivad tavaliselt naised. Aga mis truudusest saab juttu olla, kui mõni on nii ilus, et ma ei suuda isegi endale truuks jääda.

Ilusatele naistele peaks riigi poolt antama ilusad autod, BMWd või mersu kupeed: valigu ise.

Minu pisiprobleemide koledus on täiesti naeruväärne võrreldes mõne naise iluga.

Lonks Cinzanot. Laupäev. Päike on väljas. All orus löövad kellad. Ma vaatan telefoni: 8 missed calls. Last calls: issand, ma olen eile jälle hulga inimesi läbi helistanud. Miks?

Õnneks ostsin teisipäeval Firenzest: Matrixi soundtrack’i, Wyclif Jean’i ja The Best of James Bond.

Praegu mängib: I’ll be gone till November. Ma tulen tagasi novembriks. Järgmiseks kuulan, kuidas ma straigin nagu Thunderball.

Ükspäev ostsime Madonna uue plaadi. See oli veel siis, kui Inga meil külas oli. Kuulasime. Kuidagi jube ebamugav oli.

Ainult esimene lugu "Music" ja viimane "American Pie" on hitid. St head lood. Aga ülejäänute kohta ei oska midagi arvata. Kuulasime vaikselt. Keegi ei kommenteerinud. St mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi loo kohta enne edetabeli lugemist mitte mingit arvamust.

Näiteks Queen on hea. Plaat mille ostsin on Greatest Hits. KÕIK hitid. Hea turvaline kuulata. Plaadiümbrisel on kirjas, mitu nädalat mitmendal kohal millises edetabelis lugu on olnud.

Niikaua, kui Kadaka turul ei ole Gucci, Dolce & Gabbana, Prada ja Gaultieri piraatkaupu ei suuda see teema mind erutada.

Ja minupärast tehku nad vuhel asju palju tahavad. IGA inimene saab ju aru, kas asi on ehtne või ei ole.

Ja päikseprille tehakse üldse maailmas aint kolmes vabrikus. Rain ütles. Hommikul 300 taalaseid, lõuna ajal 30seid ja õhtul 3seid. Mulle meeldivad hommikused.

Millegipärast meenus Meelis Lao. Kui Metsamaa mõrvati ja mingid ajakirjandustropid näitasid näpuga tema poole ütles ta: "Ja kõik, kes minu peale näpuga näitavad võivad võtta oma näpu ja pista endale perse."