Laulupidude ajalugu: Millal oli esimene? Mis aastal valmis laulukaar? Loe ajalooülevaadet ja saa teada!

Sel aastal peetakse laulupidu juba kahekümne kuuendat korda. Kuid kuidas sai laulupidude traditsioon alguse? Millal tulid peod Tartust Tallinna ning millal valmis meile kõigile laulupeo sümbolina tuntud Tallinna lauluväljaku laulukaar? Loe lühikest laulupeo ajaloo ülevaadet ja saa teada!

Eesti ülemaaliste laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu, mis toimus 18.- 20. juunil 1869. aastal Tartus.

19. sajandil oli Eesti Vene impeeriumi provints, kus saksa mõisnikud valitsesid eestlastest talupoegade üle. Seoses kirjaoskuse levikuga tõusis ka eestlaste vabadusiha ning enesetõestamisvajadus. Laulupidu oligi neist tunnetest kantud rahvusliku ärkamise manifestatsiooniks.

See oli nii muusikaline kui kultuuripoliitiline suursündmus, kus kavandati ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned. Eestlaste ühtekuuluvustunne ja kujutlus paremast tulevikust on seega algusest peale seotud laulupidudega.

Eestlased nimetavad end sageli "laulvaks rahvaks" - see väljend on üks meie rahvusliku identiteedi väljendusi, mis on eestlasi ühendanud võitluses rahvusliku iseseisvuse eest nii 20. sajandi algusaastail kui nõukogude okupatsiooni ajal.

Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts "Vanemuine" eesotsas Johann Voldemar Jannseniga.

1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli küll ainult kaks eesti algupärast laulu - Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" ning "Sind surmani", mõlemad Lydia Koidula tekstile, kuid seda suurem oli nende tähenduslikkus. Ülemaalise ühislaulmise eelduseks oli koorilaulu ja puhkpillimängu üha laialdasem harrastamine 19. sajandi esimesel poolel (Kanepis, Põlvas, Laiusel, Tormas, Põltsamaal jm). Peeti ka ühiseid laulupühi - kooride ühislaulmisi Ansekülas (1863), Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jm.

Aastail 1879-1910 peeti kuus üldlaulupidu, mis etendasid tähtsat osa rahva kultuurilise ja majandusliku enesemääratlemise teel. Komme korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal.

II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes, see taastati 1947. aastal.

Alates 1950. aastast toimusid üldlaulupeod jälle iga viie aasta järel. Erandiks kujunes 1969. aasta, mil tähistati juubeli üldlaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost. XXII üldlaulupeoga, mis toimus Tallinnas 1994. aastal, viidi üldlaulupidude viie-aastane tsükkel lähtuvaks esimese üldlaulupeo aastast. 

Eestit valitsenud võõrvõimud on üritanud laulupidusid oma huvides kasutada. Tsaariajal sunniti eestlasi korraldama "tänulaulupidusid" ja Nõukogude ülemvõim sidus laulupeod punaste tähtpäevadega. Võõraid pealesunnitud propagandalaule laulsid eestlased ikka üksnes selleks, et säiliks võimalus oma laulude esitamiseks.

Eredaks näiteks eestlastele armsatest lauludest on Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile, mis kujunes okupatsiooniaastatel eestlaste jaoks mitteametlikuks hümniks - iga laulupeo lõpus kandis ühendkoor laulu ette hardalt püsti seisva kuulajaskonna ees. Lauljatest, pillimängijatest, dirigentidest ning heliloojatest eesotsas Gustav Ernesaksaga kujunesid omamoodi "rahvaesindajad", kes kehastasid Eesti parimaid püüdlusi.

Üldlaulupidude traditsiooni toel sündis Eestis 1988. aastal laulev revolutsioon, kui mitusada tuhat inimest kogunes lauluväljakule esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule.

Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks, ja teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks.

I, II, IV ning V üldlaulupidu toimusid Tartus, kõik ülejäänud peod Tallinnas.

Nüüdsel Tallinna lauluväljakul peeti esimene (pidude järjekorras juba üheksas) üldlaulupidu 1928. aastal selleks spetsiaalselt ehitatud laval.

Praegune laululava valmis XV üldlaulupeoks aastal 1960. Suurimas sellel laval esinenud ühendkooris oli 24 500 lauljat juubeli üldlaulupeol 1969. aastal. Tavaliselt ulatub ühendkoori lauljate arv 18 000-ni, kogu osavõtjate arv aga 25 -30 000ni.

Sedamööda, kuidas laulupeotraditsioon on arenenud, on suurenenud kooriliikide hulk ning kasvanud lauljate ja pillimängijate arv. Lauljaid on tegelikult tunduvalt rohkem, kui lava mahutab. Peole pääsevad vaid paremad koorid. Reeglina korraldatakse iga peoaasta esimesel poolel kaks regionaalsete eelproovide vooru, kus lihvitakse esitust ning sõelutakse välja peole pääsejad. Laulupidu on suur kompromiss. Kutseline koor või orkester ei pea häbenema oma osalemist peol. Samas peab igal külakooril olema põhimõtteline võimalus peost osa saada. See saavutatakse repertuaari valikuga ning igale kooriliigile võimalusega ennast näidata.

Tänasel päeval on laulu- ja tantsupidude korraldamine Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse (1991. aastast eraõiguslik mittetulunduslik  organisatsioon) ülesandeks. Nelja-viieliikmeline koosseis teeb ära praktilise töö, kaasates lepingulisel alusel töötavaid toimkondi ning regionaalpartnereid. Sihtasutuse nõukogu koosseis peegeldab laulu- ja tantsupidude traditsiooni kandvate asutuste ning organisatsioonide süsteemi. Nõukogu liikmeteks on Kultuuriministeeriumi, Haridus- ja
Teadusministeeriumi, Eesti Kooriühingu, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, Eesti Omavalitsusliitude Ühenduse, Eesti Regionaalse Kultuuripoliitika Nõukoja ning Tallinna Linnavalitsuse esindaja.
2003. aastal lisati Eesti, Läti ning Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.