Lastetusmaksust homoseksuaalsuse maksuni
Lastetusmaks tungib juba niigi sügavalt inimese eraellu, aga samas ju teame, et Nõukogude Liidu päevil oli selline asi täiesti olemas. Nõukaajal räägiti muide, et lapse üleskasvatamine maksab auto hinna. Tänapäeval on see selgelt kallim, kuigi ka autosid on erinevalt nõukaajast vägagi erinevates hinnaklassides.
Niisiis võiks ju väita, et kes laste saamisest ja üleskasvatamisest loobub, peakski andma oma panuse rahva ja riigi järgmiste põlvkondade olemasolusse andma vastava maksu näol – mis moodustaks mõistagi vaid osa summast, mis reaalselt lapse üleskasvatamise peale kulub. Sest eks taha vanaduspensioni saada ka need, kes on mingil põhjusel järeltulevat põlve ei tooda.
Ent siin on üks häda. Nimelt ei saa lapsi sugugi kõik paarid, kes tahaksid. Väga raske on ette kujutada inimlikku süsteemi, milles viljatud naised ja mehed saaksid ilma oma väärikust alandamata tõestada, et nad tõepoolest lapsi ei saa. Sest ei saa ju maksuga karistada inimest, kes küll lapsi tahab, aga ei saa?
Seevastu homoseksuaalidega oleks vähemalt esimesel pilgul asi lihtne. Kuivõrd homoseksuaalne paarisuhe loomulikul teel viljastumise välistab, siis poleks ju võimatu väita, et homod ei saa ja ei tahagi lapsi. Tegelikult muidugi teame, et leidub hulgaliselt homoseksuaalse sättumusega paare, mis elavad koos nagu harilik perekond - ja neis peredes kasvavad ka lapsed. Heteroseksuaalsele enamusele võib see asi meeldida või mitte, aga see on fakt.
Tahan öelda seda, et seksuaalsusega seotud teemadesse ei saa riik sekkuda viisil, mis jätaks inimväärikuse solvamata. Loomulikult ei poolda ma lastetusmaksu ning homoseksuaalsusmaksu võimaluse tõin vaid näiteks, kui suure absurdini võidakse jõuda, kui riik hakkab reguleerima laste saamist või mittesaamist. Maksude abil ei saa korraldada täielikult ja võõrandamatult privaatsfääri kuuluvat intiimsuhtlust.
