Lastetoetused: kellele ja milleks?
Kuidas lastetoetused tulevikus täpselt kasvama hakkavad, on esialgu veel ebaselge, peitudes poliitikute jutus sõnade „tehnilised üksikasjad“ taha. Lastega perede toetamises on aga kindlasti vaja uusi samme, sest vahepeal vanemahüvitise kehtestamise järel hüppeliselt kasvanud sündide arv on taas kahanema hakanud. Kuulsin uudist, et esimese kuue kuu jooksul sündis tänavu vähem lapsi, kui viimastel aastatel tavaliselt. Kui soovime, et lastekoorid laulaksid laulupidudel eesti keeles ka saja aasta pärast, on vaja tõesti midagi ette võtta.
Laste saamine on valikute küsimus. Mina sünnitasin esimese lapse juba ülikooli ajal. Tänaseks on mul lapsi kaks ja annan endale aru, et ülikooli lõpetamine lapse kõrvalt oli omaette kunsttükk ning olen rahul, et sellega hakkama sain. Jõudsin ka peaaegu aasta töötada ja emapalga välja teenida, enne kui teise lapsega koju jäin. Praegu on selgusetu, kas ma samasse firmasse uuesti tööle saan, kui emapalk poole aasta pärast lõpeb. Kui ei saa, siis lööb sissetuleku langus meie peret päris valusalt, sest vaid mehe palgast piisab küll elamiseks, kodulaenu pangale ära makstes jääks järele aga päris vähe. Oleme rääkinud ka võimalusest veel üks laps muretseda, et emapalk jätkuks.
Vanaema elab mul ühes väiksemas Eesti maa-asulas ja teda külastades kuulen tihti jutte just nendest peredest, kes ilmselt lastetoetuste tõstmist kõige rohkem vajaksid. Need lood on kurvad: viie-kuue lapsega peredel on lastel isakandidaate kümmekond ja lapsed saaavad sooja süüa põhimõtteliselt kord päeval, koolis. Kas ja kuidas lisatoetus neid peresid aitaks, on tähtis küsimus.
Mõtlen, et kui soovime eesti rahva alles jäämist, vajame oluliselt ühelt poolt solidaarsemat, teisalt aga vastutustundlikkumat ühiskonda kui täna. Vastutustunnet laste saamisel väärtustas minu meelest päris hästi just vanemahüvitis, sest see ei muutnud lapsetegemist ärimudeliks, mis mu vanaema kodualevis oleks raske saatusega peredesse ilmselt veelgi rohkem õnnetuid lapsi juurde toonud.
Kui nüüd väikese sissetulekuga peredele toetust juurde andma hakatakse, on põhiline, et see raha läheks ikka laste vajaduste katteks mitte vanematele, kes võivad selle tõepoolest maha juua nagu isegi poliitikud veidi häbenedes tunnistava. Soovi korral vaesusriskis elavaid lastega peresid tõesti aidata, ei tohiks kujuneda ka olukord, kus ühelt poolt antakse küll lastetoetustega raha juurde, täpselt sama summa võetakse aga toimetulekutoetustest maha ja pere rahakotti ei tule juurde midagi.
Hulk küsimusi ootab veel vastust ning kuna sotsiaalminister alles hiljuti raadios rõhutas, et lastetoetuste tõstmine vajab laialdast ühiskondlikku arutelu, siis tahan neid küsimusi ka küsida. Kuidas tehakse kindlaks need, kellel on õigust täiendavale toetusele ja kellel seda õigust pole? Kas need pered, kelle majanduslik olukord võimaldab hakkama saada ilma täiendava lastetoetuseta, oleksid valmis lisarahast loobuma, et abivajajad saaksid rohkem? Kuidas löövad lastetoetuste tõusuks kuluva raha kogumisel riigieelarvesse kaasa need, kellel oma vabatahtiliku valiku tõttu lapsi polegi?
Lõpetuseks ütlen, et mu keskkooliaegne pinginaaber sõitis kolm aastat tagasi Austraaliasse nagu viimastel aastatel päris paljud Eesti noored teevad. Tänaseks on ta ennast „kängurumaal“ lõplikult sisse seadnud. Õnneks on tänu internetile ja skaibile maailm väike ja suhtleme päris tihti, sest oleme mõlemad praegu lapsega kodus. Eestisse tagasitulemist mu sõbranna ei plaani, aga lapsest lubab eestlase kasvatada. Eks seda siis tulevikus näeb.
