Lastekaitsja: riik kutsub ohvrit vägivallast teatama, aga asub siis ise teda ründama!
Kummastki õigusaktist ei ole aga võimalik välja lugeda lapse kohustust vanemaga suhelda. Ometi on hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustes asutud tõlgendama lapse õigusi sellisel viisil. Seetõttu sünnivad otsused, mis hoiavad vanematevahelisi vaidlusi üleval, mitte ei lõpeta neid. Otsused, mis rebivad lapse tükkideks või muudavad vaimselt haigeks.
Lähisuhtevägivalla ennetamine on seatud justiitsministeeriumi poolt juba mitu aastat tagasi prioriteediks number üks. Märgatavaid tulemusi paraku ei ole. Lähisuhtevägivalla ja ohvritega kokku puutuvate ametnike kogemus vägivalda ära tunda ei ole mitte napp vaid suisa puudulik.
Kooselu, mida iseloomustab vägivald, kuid millest on sündinud ühised lapsed, lõppeb sageli kohtumenetlusega, milles vanemad vaidlevad lapse hooldusõiguse, suhtluskorra või elukoha üle. Sellisesse menetlusse on kaasatud lisaks kohtunikule ka lapsele riigi poolt määratud advokaat ning lastekaitsespetsialist, kelle arvamustest sõltub kohtuostus.
Paljud lähisuhtevägivalla ohvrid, kes taolistes vaidlustes seisavad enda ja laste õiguste eest, on kokkupuutes ametiasutustega kogenud korduvalt lähisuhtevägivalla väärtõlgendamist või isegi selle aktsepteerimist.
Vägivalla tõendid ja ütlused seatakse kahtluse alla. Mida tugevamini lähisuhtevägivalda kogenud vanem oma lapse õiguste eest seisab ning teda vägivalla eest kaitseb, seda tõenäolisemalt satub ta sanktsioonide meelevalda. Taolise taasohvristamise puhul on kahepalgeline kõneleda seatud prioriteetidest. Ühest küljest kutsutakse ohvrit teavitama, kuid teisest hakkab süsteem teda ründama.
Lähisuhtevägivalda ei tohi lepitada!
Kas laps peab alati soovima oma vanemaga kohtuda, ega tohi kunagi tunda hirmu vanema ees? Isegi mitte vanema ees, kes on teda väärkohelnud või keda ta on näinud väärkohtlemas oma ema?
Lapse puhul, kes on olnud sunnitud pealt nägema süstemaatilist vägivalda oma vanema suhtes, on tegemist vaimse vägivallaga lapse suhtes. Laps võtab ellu kaasa nähtud peremudeli, mistõttu sellistest poistest võivad saada suure tõenäosusega vägivallatsejad ja tüdrukutest vägivalla ohvrid.
Tänane õigusregulatsioon suunab vanemad lapsega seonduvate erimeelsuste jätkudes lepitusmenetlusse, mis tähendab, et ka vägivalla ohvrit sunnitakse vägivallatsejaga suhtlema, veelgi enam – ära leppima.
Paljudes riikides on lähisuhtevägivalla puhul lepitus keelatud. Kahjuks meil nii ei arvata, mis viib aastaid kestvate kohtuvaidlusteni, kus paremal positsioonil on see, kel on rohkem raha ja/või isiklikke suhteid, et seda protsessi lõpmatuseni elus hoida.
Lähisuhtevägivalda ei tohi lepitada. Vastupidi: vägivald tuleb lõpetada ja vanemad lahutada. Miks? Seda vägivalla liiki peetakse sõltuvussuhteks, mida iseloomustavad vahelduvad tüli ja leppimise perioodid. See on ka üks põhjustest, miks ohver ei lahku vägivallatseja juurest.
Ohvrist tehakse süüdlane ja vägivallatsejast vaikne kannataja
Lähisuhtevägivalla ohver lahkub siis, kui mõistab seda dünaamikat. Kogunud kokku oma jõu ja jätnud maha tükikese elust, sageli ka maise vara, ning võtnud vastu otsuse mitte iial enam lasta endaga manipuleerida, paiskab süsteem ta tagasi sinna, kust ta äsja põgenes.
Vägivallatseja ootabki, et saaks uuesti võimaluse oma vägivallamängu jätkata, ning laseb end näida leppimisest väga huvitatud olevat. Vastaspool ilmselgelt mitte niivõrd. Mistõttu algab ametnike nõiajaht ohvrile, tehes temast süüdlase ja vägivallatsejast vaikse kannataja.
Mäng kestab nii kaua, kuni vägivallatsejal jätkub raha. Ka kõikidele asjaga seotud ametnikele ja advokaatidele tundub olevat see mäng meeldima hakanud. Miks küll? Riigikohtu lahendid jõuavad bumerangina esimese astme kohtusse tagasi, alustades uut ringi.
Vägivaldse suhte lõppemise korral ei ole ühine hooldusõigus ei lapse ega ka ohvri huvides, vaid on vägivallatseja huvides. Tugevate ja jätkuvate erimeelsuste korral lapse kasvatuse või hooldusega seotud küsimustes oleks lapse huvides määrata ainuhooldusõigus mittevägivaldsele lapsevanemale. Ainult nii on võimalik vältida aastaid kestvaid kohtuprotsesse.
Kolme ja poole aasta jooksul pole midagi muutunud
Last ei saa sundida kohtuma vanemaga, kes on temale kas füüsiliselt või hingeliselt haiget teinud. Laps läheb ise, kui on taastunud tema usaldus selle vanema vastu. Kui laps tahab minna, ei hoia teda kinni mitte miski.
Täna keskendutakse peamiselt lähisuhtevägivalla ennetamisele, unustades ära vägivalla ohvrid. Kuid ka neid peab kaitsma. Peab kaitsma taasohvristamise eest, sest ennetustöö on nad ise ära teinud. Nad on lõpetanud vägivaldse suhte ja päästnud lapsed vägivalla nõiarõngist.
Et nimetatu saaks juhtuda, tuleks lastekaitsetöötajatele, riigi õigusabi osutavatele advokaatidele ja kohtunikele teha kohustuslikuks lähisuhtevägivalla alased täiendkoolitused või siis kohustus arvestada laste kliiniliste psühholoogide seisukohtadega.
Kahetsusväärne on, et kolme ja poole aasta jooksul ei ole suudetud lõpetada analüüsi, mis kaitseks lähisuhtevägivalla ohvrite huve. Just nii palju aega tagasi kinnitas justiitsministeeriumi pressiesindaja Priit Talv järgmist: "Vägivalla vähendamise arengukava raames on kavas läbi viia vägivaldse vanema hooldusõiguse piiramise vajaduse analüüs, mille tulemusel saab juba täpsemalt kavandada kas, kuidas ja mis osas on seadusi vaja täiendada või muuta."
Veelgi kahetsusväärsem on, et kolme ja poole aastaga on jõutud arusaamisele, et hooldus- ja suhtlemisõigust reguleeriva seadusandluse puudulikkuse tõttu on põhjendatud maksta vanematele, kellega nende lapsed kohtuda ei soovi, hoopis tuhandetesse eurodesse ulatuvat riigipoolset hüvitist!
