Laske lastel raamatuid katsuda!
Kui ma väike olin, lugesin hästi palju raamatuid. Ajad olid teised, televiisorist polnud kuigi palju vaadata, arvuteid ei olnud ammugi mitte. Sellest hoolimata olin väga moodne tüdruk, minu viieaastaseks sünnipäevaks kingiti mulle grammofon! Siis ei pidanud vanemad kogu aeg raamatuid ette lugema, võisin rahumeeli kuulata plaate onu Remuse juttudega või seda Imbi Valgemäe plaati, mis kõigil olemas oli. Muusikaga plaate oli mul ka: „Entel-Tentel” ja Kukerpillid. Täiskasvanute plaate kuigivõrd ei olnud, sest olin oma grammofoni otsas väga kiivas ja täiskasvanud pidid mu käest luba küsima, enne kui võisid oma plaadi peale panna. Sellepärast eelistasid nemad muusikat kuulata lintmakist, mida mina omakorda näppida ei tohtinud.
Raamaturiiul oli mul ka isiklik, pungil lasteraamatuid täis, aga lisaks käisin raamatukogus, sest kõik, mis koju ostetud, sai kiiresti läbi loetud, aga osa lahedaid raamatuid oli ilmunud palju varem, neid enam poes ei müüdud.
Palju ilusaid pilte
Minu lapsepõlve lemmikraamatud olid Donald Bisseti „Kõnelused tiigriga”, Ly Seppeli „Kaarini ja Eeva raamat”, Annie M. G. Schmidti „Viplala lood”, Hugh Loftingu Dolittle jutud, kõik muinasjuturaamatud ja peaaegu kõik raamatud sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Mul oli ka palju luuleraamatuid, Ellen Niit ja Leelo Tungal olid tuttavad nimed. Muidugi ei saa mööda raadiokuuldemängudest ja lugudest, mida kuulasin vinüülplaatidelt.
Kõiki nimetatud paberraamatuid ühendab seikluslikkus ja palju muhedaid pilte. Mulle meeldisid väga Günther Reindorffi illustratsioonid raamatus „Eesti rahva ennemuistsed jutud” ja Silvi Väljali pildid Jüri Parijõe „Külaliste leivas”. Samas Villu Järmuti joonistused Kalju Kanguri raamatus „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid” ei läinud mulle üldse peale. Pildid olid selles mu arvates nii nõmedad, et tõmbasid loo väärtuse täitsa nulli. Aga täiskasvanutele meeldis. No mina seda raamatut endale osta ei palunud. Puhas raha raiskamine! Nii sain juba koolis raamatuostmise raha endaga kaasa – osa raamatuid tuli ju kohe ära osta, näiteks muinasjutud sarjast „Saja rahva lood” müüdi paari päevaga läbi.
Lasteraamatute puhul ei saa lähtuda täiskasvanute maitsest, nende arvates võib mingi illustratsioon või teema olla väga edumeelne või aktuaalne, aga lapsele ei pruugi muljet avaldada. Lasteraamatutegi seas on palju igavaid teoseid, samas võib laps üsna varakult hakata näppima täiskasvanute riiulit, näiteks lugesin ma kümneaastasena meelsasti „Mirabilia” sarja kuuluvaid kriminulle ja ulmekaid.
Uus ja vana hea
Mul on hea meel, et avaldatakse väga palju kordustrükke. Lapsed on üsna universaalne rahvas ja need lood, mis kord juba läbi proovitud, eriti muinasjutud ja vanaaegsed seiklused, lähevad alati peale. Uuema algupärase lastekirjanduse seisu üle ei saa ka kurta. On palju ilusate illustratsioonidega raamatuid, lausa nii palju, et raamatukogu tuleks ikka abiks võtta, sest kogu silmailu ja vaimuvirgutust ei jaksa poest koju tassida.
Mõnusad on lasteraamatutele kaasa pandud DVD-d või CD-d. Just äsja lugesin Tormi Kevvai lastele mõeldud luuleraamatut „Kiikshobu”, millega käib kaasas lauludega CD-plaat, ilusti taskukeses raamatukaane sees. Plaati saavad kuulata ka väiksemad lapsed, need, kellel ei ole veel luba arvutit kasutada või kes ise veel lugedagi ei mõista. Eri esitajate poolt sisse lauldud laulud on vahvad, raamatus on luuletusi rohkem kui plaadil laule, seega üks täiendab teist.
Loen ajalehti viimase poole aasta jooksul ainult iPadist ja siinjuures tahan kangesti kiita Eesti Ekspressi lastekat, kus Ilmar Trulli luuletus on igal nädalal saadaval ka kuulatavana autori esituses. Digitaalses versioonis võiks lastekirjandust rohkem ilmuda. iPadi App Stores oli üleval kümmekond lasteraamatut TEA kirjastuselt, kõik need on mõeldud päris väikesele kasutajale, näiteks illustreeritud „Mutionu lood” ja Riina Kasseri „Kalliralli”. Natuke suurematele on „Noorpagana lood”. Kõiki lugusid saab ka kuulata.
Lasteraamatute vallas ilmus möödunud aasta lõpus üks lahe iPadi vidin, millest meie lastekirjanikud võiksid eeskuju võtta. Ansambli The Beatles app „Yellow Submarine” on täpipealt niisugune, nagu üks korralik digilasteraamat olla võiks. Selles saab näpuga illustratsioone liigutada, on teksti ja videoklippe. Pilte puudutades saab palju nalja.
Täiskasvanud peavad ajaga kaasas käima ja mitte püüdma lapsi suruda paberraamatute taha. Raamat on raamat ka siis, kui seda mitte ei loeta, vaid puudutatakse, kuulatakse või vaadatakse. Eriti lasteraamat.
Paberraamatute avaldamine on kirjastustel käpas, tekstide autorid on olemas. Arendama peaks lastekirjanduse elektroonilist külge, avardama raamatu mõistet. Laske lastel raamatuid katsuda!
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
