Iga vastutustundlik lapsevanem ütleb oma võsukesele, et pimedas üksi ringi ei liiguta, võõrastesse autodesse ei istuta ja kui keegi teda imelikult puudutama peaks, siis tuleb sellest kohe teada anda. Nii noored lapsed kui juba suguküpseks saanud teismelised on ahistaja või koguni vägistajaga kokku sattudes segaduses. Nad ei oska sellest kuidagi rääkida või veel hullem - neil tekib valehäbi.

Ometi juhtuvad pidevalt lastega uued õnnetused. Nende vanemad on terve pika päeva tööl ja oht tuleb sealt, kust seda oodatagi ei oska. Läbi kriminaalajaloo on ammu selge, et kõige lahkem naabrionu võib üheainsa hetkega võtta kodutänava lapselt tema lapsepõlve. Ometi on tihti hiljem nenditud, et eks see naaber, õpetaja või treener on alati "pisut kahtlaselt" käitunud või vaadanud. Kuid see on juba tagantjärgi tarkus.

Lapsevanemad, kas teie olete taolisi lugusid kuuldes või ka muidu kartnud, et ehk on mõni täiskasvanu ka teie lapsele n-ö pilgu peale pannud? Olete te selles kahtlustanud näiteks õpetajaid või treenereid, kes teie lapsega igapäevaselt kokku puutuvad? Kuidas te seletate oma lapsele või teismelisele, millised ohud neid varitseda võivad?

Liitu