Lapsevanema pihtimus: õpiraskustega lapse elu tehti tavakoolis tõeliseks põrguks
16. detsember 2010 oli meie pere jaoks päev, mida meist keegi ei ole siiani unustada suutnud. Minu poeg tuli ühest Harjumaa väikekoolist koju hüsteeriliselt nuttes, sest õpetaja oli ta pikali lükanud. Peale selle sõimanud ja lubanud peksa anda. Pärast seda kogemust hakkas kõik koolis minema allamäge. Koolis tekkisid probleemid käitumisega. Mina pöördusin politseissegi, kus saime asja vast lahendatud juriidiliselt, kuid lapsele tekitatud psühholoogiline trauma jäi püsima. Lapsele kirjutati märkusi, mis sisaldasid sõnu „värdjalik, erikoolikasvandlik“. Aga kuna tookord kadus lapse päevik saladuslikel asjaoludel ära, siis saanudki neid märkusi kellegile näidata ja tõestada, et nii ongi. Päevik tuli välja koolist alles selle aasta maikuus. Last süüdistatakse päeviku peitmises, kuigi tegelikult oli see kõik see aeg koolis. Kui nüüd uurima hakkasin, siis öeldi, et laps võis selle vahepeal sinna viia. Põhjust päevikut peita meie kodus ei ole olnud.
Laps keeldub koolitundides osalemast, sest õpetajad räägivad õpilasi taga
Meie oleme enda arvates kõik teinud. Kord kuus käime psühhiaatril, saame ravi, kuid kool pidevalt õõnestab ja mõnitab meid. Harvad pole teated koolist, kus mainitakse, et nemad pole kohustatud tegelema lastega, kes pole normaalsed. Tsiteerin õpetaja kirja: “Oleme tavakool ja peame töötama normaalselt käituvate lastega, õpetama neid“. Õpetaja vastab lapse ebaviisakale käitumisele samamoodi, öeldes, et see on pedagoogiline võte — PEEGELDA LAPSELE TEMA KÄITUMIST. Mina täiskasvanuna ei arva, et puberteedieas lapsele selline asi mõjub. Ta saabki sealt indu juurde, arvab, et nii võibki.
Viimasel ajal keeldub laps koolitundides osalemast. Mina saan seda teada kuskilt kolmandast kohast ja kui julgen kooli pöörduda, et miks mulle ühtki teadet pole tulnud, saan vastuseks mõnitavad laused, et kas laps ei olegi siis teile öelnud, ta alati ju räägib teile kõigest! Laps ise ütles pärast selgituseks, et ta ei taha tundi minna, kuna õpetajad räägivad teisi õpilasi taga. Kui olen küsinud teateid õppimise kohta, siis need on jäänud tulemata, ja kuna sealses koolis pole e-kooli, siis ei olegi mul võimalust koduseid töid teada saada, kui laps need on unustanud kirja panna. Õpetajad väidavad, et nemad panevad alati teated päevikusse kirja, kuid tegelikult seal teateid ei ole.
Peale minu järelpärimisi on need järgmisel päeval ka tagasiulatuvalt (kuni kaks nädalat) päevikusse tekkinud. Ma kontrollin iga päev oma lapse päevikut ja imelik on seega järgmisel päeval leida, et õpetajad on need teated sinna siis kirjutanud hiljem. Ka märkusi täiendatakse.
Õpetajad ei soovi last teistega mängima lubada
Laps ise on õppenõustamiskomisjoni otsusega määratud õppima õpiraskustega klassi, aga kuna sellist klassi pole, siis on talle koostatud individuaalne õppekava. Õppimise poolt sobib, aga samas mainivad õpetajad, et ei sooviks, et laps koolis vahetundide ajal kohtuks teiste õpilastega. Tsiteerin õpetaja kirja :“Ideaalis oleks isegi nii, et ta väga ei mängiks kaasa vahetunnil teiste poistega“.
Last hinnatakse valesti. Tema hinded on valed, alahinnatud ning talle rõhutatakse: „Oled ju nõus sellise hindega, ütle, et oled!“ Viimati oli töövihikust teha neli ülesannet, laps tegi need kõik õigesti, kuid joonise tegi pastakaga ja sai hindeks 3-. Kui palusin üle vaadata, öeldi, et hinne jääb.
Novembris palusime iseloomustust nõustamiskomisjonile. Algselt ei tahetud seda meile isiklikult anda, kuna tegemist on dokumendiga. Eelmise iseloomustuse viis aga õpetaja hoopis ise psühhiaatrile kohale, teavitades, et antud dokumendile mul isiklikult järgi tulla õigust ei ole. Iseloomustuses, mille siiski lõpuks endale saime, iseloomustati mind kui lapsevanemat rohkem kui minu last.
Kas laps on alati süüdi ja õpetajal on alati õigus?
Kui palusin oma lapse koduõppele jätta, siis seda koheselt ei oldud nõus andma, lapsele rõhutati, et mõtle kui raske su emal on, mõtle tema tervisele, et tal töö ja peerelu kõrvalt ikka muud ka vaja teha.
Kõik sellised teated koolist on mõjutanud mind tegema otsust jääda koduõppele, kuna praegune keskkond ei ole kellelegi sobiv. Eeskätt lapse arenevale isiksusele. Minu sooviks on kasvatada oma lapsest terve isik, kellel ei ole lapsepõlvest kaasas mõnda traumat, mis mõjutaks tema edaspidist elu.
Tänase päeva seisuga oleme jõudnud juba seisu, kus laps kardab kooli minna, kuna õpetajad käituvad temaga inetult. Kas lapse vastumeelsus kooli vastu on tingitud koolist või süüdistame kõiges kodu? Minu kui lapsevanema arvamus on selline, et ei meeldi meile koht, kus me ei tunne ennast turvaliselt ja püüame sealt eemale pääseda, kohta, kus on turvaline. Kui koolis toimuv on ebameeldiv ja pahatahtlik, siis on arusaadav, et laps ei soovi enam kooli minna. Kus seisneb siis kodu süü? Kas me oleme alati veendunud, et laps on süüdi ja õpetajal on alati õigus?
