Lapsevanem olgu meedia eest kaitsev filter
Kelle arvates tuleks keelata seksifilmid, kelle meelest suhtedraamad ja seebikad, kelle meelest bakuganimultikad ja muu vägivaldne animeedia, kelle meelest tuleks keelata hoopis härripotterid ja ämblikmehed.
On tõepoolest tragöödia, kui laps ei oska vahet teha muinasjutu ja tegeliku elu vahel ning üritab ennast superkangelaseks kujutleda või filmirolle tegelikku ellu üle kanda. Päris elus pole me kunagi ju nii haavamatud, kui filmide superkangelased. Ja päris ellu, sootsiumi, ei peaks viima neid tegevusi, mille koht on voodis, pimedas ja teki all... või umbes nii.
Aga päris elus peaks lapsel olema ka vanem(ad). Need, kes õpetavad, mis on reaalsus ja mis muinasjutt, mismoodi sobib ja mismoodi ei sobi käituda, mida uskuda ja mida mitte. Kes võtavad puldi enda kätte, panevad televiisorile lapseluku peale ja valvavad lapse päevakava järele. Need, kes viivad lapse teleri eest õue, loomaaeda, kasvõi teatrisse, maale porgandeid rohima ja lehma patsutama - tegeliku elu juurde.
Loomulikult olen ma isegi kohanud eriskummalisi mõtteavaldusi nii enda kui ka tuttavate laste suust. Ma ei ole neid kuuldes käsi abitult üles tõstnud ja karjatanud, et, oh, ajad on hukas, mis nüüd küll saab! Ma olen neisse suhtunud nii nagu lapsevanem peakski suhtuma kõigesse, mis võib tema meelest olla lapsele ohtlik - ma olen nende asjadega oma parimaid võimalusi mööda tegelenud. Olen võtnud selliseid eksitusi kui lapse võimalust õppida.
Kui 5-aastane poiss mängis legolennukiga ja tüdruk-legonuku seal tagumisele istmele tõstis, geniaalse mõtteavalduse saatel "sest naised ei oska lennukit juhtida", siis ma sekkusin ja selgitasin. Nimetatud lause pärines raudselt lasteaiast, sest mina selliseid lollusi ei räägi ja telesaateid, kus naised karjakaupa lennukirooli nähes minestavad, ma ka viimasel ajal trehvanud ei ole. Lasteaeda võis see jõuda mõne teise lapse, aga halvemal juhul ka kasvataja suu läbi. Minu meelest polnud absoluutselt mõtet hakata "süüdlast" välja selgitama. Oluline oli vale seisukoht õigeks käänata.
Kui 6-aastane poiss rääkis: "sest tüdrukud on alati nõrgemad, kui poisid", juhtisin ma ta tähelepanu asjaolule, et nende rühmas on mõnigi tüdruk palju tugevam kui tema ise. Laps sai õppetunni nii statistika usaldusväärsuse kui sugude erinevuse kohta.
Kui laps mõnda reklaami vaadanuna mulle tõsimeeli ütleb, et aga meil ei ole ju kodus ühte või teist hüper-duper-supertoodet, siis ma lihtsalt ütlen, et "tavaline pesupulber" (šampoon, nõudepesuvahend jne) peseb täpselt sama hästi, kui hetkel reklaamitav. Ja et reklaamidesse tuleb alati suhtuda kriitiliselt.
Kõiki fantastiliste imevõimetega kangelaste filme vaadates olen ma alati suutnud lapsele selgitada, mis on reaalsus ja mis on kujutelm - ja et päris elus saab inimene haiget, kui ta maja katuselt alla hüppab. Lapsed on võimelised selliseid selgitusi mõistma ja lapse aju on suuteline eristama fantaasiat tegelikkusest, võimalikku võimatust, kui ainult natukenegi juhendada. Märksa keerulisem, ent mitte võimatu, on muidugi selgeks teha, et kuigi "Rico lasteaiast" väidab, et tema oskab päriselt ka lennata nagu Superman, või "Fredric vanemast rühmast" lubas kodunt noa kaasa võtta ja kõik pahad (sh temaga tülis olevad lapsed ja kasvatajad) surnuks tappa (seegi filmidest), siis ka neid ei maksa uskuda.
Ma pole seejuures mingi kangelasema. Minu tutvuringkonnas on kõik vanemad võimelised oma lapsi massimeedia mõjutuste vastu "vaktsineerima". Sõbranna tütar näiteks väljendas arvamust, et "printsessid ei saa ju olla vanad ja kortsus nagu nõiad" ja teiseks teatas tähtsalt nooremale õele, et printsessid ei saa olla ka paksud ja ümmarguste põskedega. Sõbranna ei helistanud seepeale haridusametile ega Rahvusringhäälingusse, vaid selgitas rahulikult sõna "printsess" tegelikku sisu ja tähendust.
Nii et, veidrate ideedega saame me hakkama ja seda, mis on seks, ja kellel ja kus ja millal sobib sellega tegeleda, suudame ka tegelikult väga hästi ise oma lastele selgitada. Kui me neid omapead ei jäta.
Kui aga uuringute põhjal tunnevad lapsevanemad enim muret justnimelt lasteaias või meedias avaldatava surve pärast nende rahakotile, siis on selleks ka oma põhjus. See surve on pidevam, järjekindlam ja laiahaardelisem, kui kummaliste ja sobimatute mittemateriaalsete ideede puhangud. Kui ikka Ricol ja Fredricul on hunnik kalleid mänguasju, firmarõivad või mõne iidoli järgi tehtud kostüümid, siis see ongi juba reaalsus ja selle vastu pole vanemal pahatihti muud argumenti, kui, et meil ei jätku sellisteks asjadeks raha.
Me ei saa enam öelda, et see ei ole reaalsus, sest see on reaalsus, need asjad on päriselt olemas. Ja me võime kuitahes palju kordi lapsele korrutada, et ei loe, kui palju ja kalleid mänguasju sul on, et oluline on, mida sa nendega teha oskad - kui ikka terves rühmas valitseb mentaliteet, et uuemate/kallimate/rohkemate asjade omanik on kõva tegija, siis selle vastu on palju raskem võidelda.
Ag võitlemata jätta ka ei saa. Sest oma laste eest vastutame me, suured inimesed, ju siiski peamiselt ise. Ei teadus ega seadus ei suuda midagi teha, kui me ise jätame oma lapsed hooletusse, meedia meelevalda, teleka kasvatada. Kui me nendega ei suhtle. Kui me neid ei kuula - või kui hakkama kuulama alles siis, kui mõni lapse räägitav jutt jõuab meieni õpetaja vahendusel ja massihüsteerias suureks paisutatuna. Kui me tunneme huvi vaid välise vastu. Nõuame õigusi taga, aga ei taha vastutada.
Kuula oma last, räägi temaga - õpeta teda toime tulema ja niimoodi kaitsed sa teda kõige paremini!
