Need kõik vägagi elulised näited illustreerivad kannatusi, mille arvelt meedia teenib korralikku tulu. Jah, teil on võimalus pöörduda kohtusse kahju hüvitamiseks. Kuid need mõned tuhanded hüvitist on kordades väiksem, kui see kasu, mille ajaleht oma väljamõeldud looga teenis. Ja kuna lugu müüs hästi, avaldatakse teie kohta uus sulaselge valelugu — maksta ohvrile jälle väike summa kahjuhüvitist teenitava kasumi kõrval ei ole ajalehe jaoks probleem. Aga teie elu on rikutud.

See on palju kõneainet tekitanud allikakaitse seaduse eelnõu üks pool, mille vastu osa meediast sõdib, kuid mis oma olemuses üritab eelnevalt kirjeldatud olukordade tekkimist vältida. Eelnõu üheks oluliseks eesmärgiks on kaitsta indiviide, sundides meediat inimeste elu ja nende perekondi kahjustavat informatsiooni enam mitte nii kergekäeliselt avaldama.

Alates 2004. aasta 1. jaanuarist jõustus riigikogu otsus, et solvamine ja laim ei ole enam kuriteod. Sellest hetkest on meie kõigi põhiseaduslik õigus aule ja väärikusele kaitstav üksnes õigusega nõuda vale ümberlükkamist ja moraalse kahju hüvitamist. Probleem on selles, et see ei võimalda moraalse kahju tekitamise eest õiglast kahjutasu välja mõista. See lünk tuleb täita.

Kohtunikel ei ole täna piisavat iseseisvat õigust määrata kahjutasu määrasid, vaid kannatanu peab ise oma kannatused põhjalikult tõendama, st neile hinna kehtestama. Võime väita, et seetõttu oleme kaitsetud ja meie põhiseaduslik õigus kahju hüvitamisele ei ole tagatud.

Justiitsministeerium soovib tugevdada vastutust õigusvastase teo toimepanemise eest. Just nimelt toimepandud õigusvastase teo eest. Ja et seda vastutust saaks sõltumatu kohtunik oma siseveendumuse kohaselt kohaldada. Ei enamat. Lärm selle asja ümber on kahetsusväärne ja näitab, et need, kes on harjunud tegema ebaseaduslikke tegusid, kardavad, et nende eest tuleb hakata reaalselt vastutama.

Eelnõu teise poole eesmärgiks on ammendavalt ja selgelt kindlaks määrata, milline on Eestis ajakirjaniku õigus ja kohustus oma allikat kaitsta. Just nimelt õigus ja kohustus. Nii nagu ajakirjanikul peab olema õigus keelduda tunnistusi andmast oma allikate kohta, peab ka allikal olema õigus olla kindel, et ajakirjanik teda mingitel motiividel n.ö. maha ei müü.

Tänasel päeval on allikakaitse Eestis puudulikult reguleeritud. Nagu öeldud, seisneb allikakaitse õiguses keelduda tunnistusi andmast. Seda nii kohtus, kui ka politseile ja prokurörile. Nagu on märkinud Euroopa Inimõiguste Kohus, peab õigus keelduda tunnistusi andmast tulenema otsesõnu seadusest. Jutud sellest, et seda saab ka kehtestada mingi tavaga, on lihtsalt asjatundmatud. Igaüks peab täpselt seadust lugedes aru saama, milline on tema mänguruum. Kui vastavad normid on täna olemas proviisorite, advokaatide, vaimulike ja arstide kohta, siis ajakirjanike kohta pole seadused sugugi selged.

Tsiviilasjades ja haldusasjades peab ajakirjandusliku allika kaitse olema täielik, st keegi ei saa nendes menetlustes sundida ajakirjanikku tunnistama oma allikate kohta. Täna kehtiv ringhäälinguseadus, mis annab raadio- ja teleajakirjanikele abstraktse õiguse allikaid kaitsta, ütleb otsesõnu, et kohtule tuleb ajakirjanikul oma allikad avaldada. Seda siis ka tsiviilasjade menetlemises. Sellega ei saa nõustuda ja eelnõuga tahetaksegi allikakaitset tugevdada.

Samas, ei ole tsiviliseeritud riiki, kus kuritegude paljastamiseks ja kurjategijate vastutuselevõtmiseks ei oleks riigil teatud võimalusi allikakaitse murdmiseks ehk ajakirjaniku sundimiseks oma allikaid avaldama. Küsimus on ainult selles, kust läheb see piir ja kes seda tohib teha.

Allikakaitse piirangud on eelnõusse sisse kirjutatud mitte selleks, et karistada ajakirjanikke, vaid selleks, et oleks võimalik karistada neid kurjategijaid, keda ilma ajakirjaniku ütlusteta süüdi mõista ei oleks võimalik.

Nimelt peab ajakirjanik informaatori isiku uurijale ja kohtunikule avaldama, kui teatud kindlate kuritegude puhul ei ole võimalik muul viisil vajalikku teavet kätte saada. Selliste kuritegude nimekirja kuuluvad kõik kuriteod, mille eest saab mõista vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust ja ka mõningad muud kuriteod, mille toimepanemine ei ole nii rangelt karistatav, ent mille puhul on olemas selge vajadus tagada nende avastamine ja menetlemine, mis muul moel ei ole sageli võimalik. Nendeks on kuriteod, mis on seotud riigisaladuste või isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega.

Võib öelda, et selles vallas valitseb meil seadusetus. Me loeme jälitusinformatsiooni, mis on riigisaladusega kaitstud, pahatihti ajalehest enne, kui kriminaalasi on isegi kohtunikuni jõudnud. See aga rikub igaühe õigust õiglasele kohtupidamisele ja süütuse presumptsioonile. Rääkimata sellest, et avaldatakse andmeid isikute eraelu kohta, mis on ilma nende loata lubamatu.

Kas me tõesti tahame seda, et need, kes lekitavad ajakirjandusse meie terviseandmed, pereelu üksikasjad või meie privaatsed vestlused, jäävad karistamata vaid sel põhjusel, et neid kuritegusid ei ole võimalik uurida? Riigikogu peab otsustama antud juhul küsimuse, kas raha eest või muudel madalatel motiividel tegutsevate lekitajate karistamata jätmine kaalub üles vaba ajakirjanduse õiguse ja kohustuse oma allikaid kaitsta. Ja selle üle tuleb arutleda põhjalikult ja argumenteeritult.

Justiitsministeerium ja minister ei saa esindada oma tegevuses üht tööstusharu, vaid peab vaatama ja valvama, et igaühe põhiseaduslikud õigused oleksid kaitstud ja ka kõige nõrgemal oleks võimalused oma õigusi kaitsta. Kahjuks on täna tekkinud olukord, kus kohtus saab oma au ja väärikust kaitsta ainult rikas inimene. See kindlasti ei ole õiglane.