Laine Randjärv: Laste kaitsmisest ja hirmudest

 (40)
Laine Randjärv: Laste kaitsmisest ja hirmudest
Laine RandjärvFoto: Sergei Stepanov, NPA

Riigikogu menetluses olev Lastekaitseseaduse muutmise eelnõu on endaga kahjuks kaasa toonud kriitikalaine, mis võib põhineda kas eelnõu teksti mittemõistmisel või teadlikult pahatahtlikul propagandal ning vajab seetõttu mõningast selgitust.

Seaduseelnõu üle peetavas debatis on eelnõu vastaste poolt negatiivsena tõstetud esiplaanile põhiliselt kaks väidet – taunitakse lastekaitsetöötaja õiguste suurendamist ning hirmutatakse sellega, justkui võimaldaks uus eelnõu lastekaitsetöötajal lapse perest kergekäeliselt eemaldada.

Lastekaitsetöötaja otsustusõiguse laiendamine on positiivne eesmärk, kuna selle juurde käivad karanged nõuded pädevuse osas - kutsestandardite kehtestamine ning vajalikku väljaõppe kohustus. Sotsiaalkomisjon on lisanud eelnõusse ka näiteks Lapse Huvikatse Koja võrgustiku poolt tehtud ettepaneku, mis kohustab kohalikku omavalitsust moodustama vajaduse korral nõuandva organina valla või linnavalitsuse juurde laste ja perede komisjoni, et otsust lapse saatuse osas ei jäetaks vaid üksiku ametniku meelevalda.

Teise kriitikat pälvinud sätte osas on oluline välja tuua, et last on perekonnast eemaldada võimalik ainult juhul, kui lapse elu või tervis on hädaohus ja see oht on vanema põhjustatud või keeldub vanemlapsele abi osutamast. Ainult sellistel ja mitte mingitel muudel juhtudel saab hädaohus oleva lapse perekonnast vaid ajutiselt, see tähendab kuni 72 tunniks eraldada.

Seotud lood:

Olgu juhitud tähelepanu, et see säte kitsendab eelmise, 2010. aastal vastu võetud perekonnaseadusega kehtestatud võimalusi laste peredest eemaldamiseks, sest uue seaduse järgi saab see toimuda ainult ülaltoodud äärmuslikul juhul. Maakeeli öeldes: hetkel kehtiva seaduse kohaselt on last perest eraldada isegi lihtsam.

Rääkides lapse perekonnast eraldamisest, on viimasel ajal meedia vahendusel avalikuks saanud mitmeid traagilisi sündmusi, mis tõendavad, et pigem eraldatakse laps ohu korral talle perest kas liiga hilja või ei tehta seda üldse. Kindlasti ei saa pooldada lapse kergekäelist eraldamist perest, kuid lapse õigeaegne probleemsest perest eemaldamine võib tagada tema turvalisuse ja koguni elu. Lastekaitsega tegelevad organisatsioonid on korduvalt rõhutanud, et me ei tohi jääda ükskõikseks pealtvaatajaks või tagantjärele targutajaks. Me ju ei või rahuliku kõrvaltvaatajana nentida, et ei saa midagi parata, pereellu sekkuda ja peame leppima selliste ebainimlike situatsioonidega.

Ei maksa ka näha tonti seal, kus teda pole. Normaalsest elukeskkonnast ei tule ükski lastekaitse- või sotsiaaltöötaja last ära võtma.

Lastekaitse seaduse jõustumisel perekonna ja eraelu kaitse suureneb, mitte ei kahane.

Pere on muutunud

Meie ühiskonnas on perekonna klassikaline mudel: ema + isa = lapsed, viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Ligikaudu 60% lastest sünnivad registreerimata kooseludes või üksikemadel ka nende endi valikul. Sealhulgas registreeritakse igal aastal ca 700 sündi, kus lapse isa nimi sünniaktist hoopiski puudub. See tähendab, et need nimetud isad pole võtnud vastutust lapse elu ega kasvamise eest juba alates esimestest hetkedest. See statistika on traagiline.

Ehkki „traditsioonilise perekonna kaitsjate“ hääled kurjustasid, et seadus võtab vanematelt õiguse otsustada, milliste meetoditega oma lapsi kasvatada, tasub meenutada, et lastekaitseseaduse uue versiooni § 7 järgi on „lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond. Esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul.“. See tähendab, et pärast lastekaitseseaduse jõustumist perekonna ja eraelu kaitse suureneb, mitte ei kahane, kusjuures rõhutatud on just perekonna vastutust. Ma leian, et olemegi liiga vähe vanemate vastutusele tähelepanu pööranud. Ikka on püütud öelda, et lapse probleemide puhul on süüdi küll kool, küll riik, linn või veel keegi teine. Oleme ehk unustanud, et lapse arengu eest vastutab eelkõige perekond ja alles seejärel tulevad abiks muud institutsioonid.

Uues eelnõus pööratakse rohkem tähelepanu ka lastega seotud probleemide ennetamisele. Tunnistame, et kahjuks on siiani ennetustegevus olnud pigem puudulik, selle arvelt kokkuhoidmine viib hoopiski vajaduseni hiljem tegelda tagajärgedega. Üks osa ennetustööst on ka riigipoolne lapsevanemate toetamine, pakkudes neile võimalust osaleda vanemlike oskuste koolitusel.

Õnnelikud lapsed

Lastekaitseseaduse peamine eesmärk on kaitsta kõigi laste õigusi olenemata sellest, kas nad elavad koos oma vanematega, eestkostjaga, hooldusperes või asenduskodus.

Meie ühine soov on, et Eestis elaksid terved ja õnnelikud lapsed, ja see eesmärk on riikliku tähtsusega.

Lastekaitseseadus koos juba varem kehtestatud vanemahüvitise ja lastetoetuste suurendamisega on üks olulisi investeeringuid meie riigi tuleviku heaks, iga pere heaolu nimel.