Lahkumise laine

Alles see oli, kui ajakirjandus loetles suurettevõtjaid, kes eelistavad makse maksta teistes riikides. Nüüd on tootmist siitmailt minema viimas Coca-Cola. Ning taas on alanud uus arstide lahkumise laine.

Mis arstidesse puutub, siis lahkuvad eelkõige noored, haridusteed lõpetavad meedikud, kellele arstide töötasu suurendamise kokkulepe ei laiene. Pikemaajalises perspektiivis on aga tegu ohtliku tendentsiga, sest kui ühest põlvkonnast lahkub suur osa tegijaid, annab see tunda aastakümnete jooksul. Mida see tähendab eesti meditsiinile, võime täna vaevalt ette kujutada.

Ent välismaale tööle siirdumist soodustab omalt poolt ka järjest suurenev tööpuudus: siin tööta jäänud inimene ei jää ometi, käed rüpes, enda ja oma näljasurma ootama, vaid läheb loomulikult sinna, kus on tööd ja palka makstakse. Isegi siis, kui see on talle emotsionaalselt raske otsus.

Kas kuldsete kätega töömees või -naine pärast majanduskliima stabiliseerumist ka tagasi tuleb, sõltub juba paljudest asjaoludest. Kui ta näeb, et mujal on töökultuur parem ning teda väärtustatakse rohkem — ning tal õnnestub perekond kaasa võtta —, ei pruugi teda miski pisikesse kehva kliimaga Maarjamaale tagasi meelitada.

Ent majanduskasv algab millalgi taas varem või hiljem ning taas jõuab kätte aeg, mil töökäsi on kõigis valdkondades tarvis rohkem kui praegu. Ja siis selgub, et neid ei ole lihtsalt võtta. Küllap on paljudes valdkondades võõrtööjõu kasutamine mõeldav, aga näiteks arstide puhul pole see võimalik: inimene tahab oma tervisemuret ikka oma emakeeles väljendada.