Lagle Parek: Kiusatus on mind ennegi viinud kahtlasele teele
Millal teil tekkis idee kirjutada memuaarid?
Idee pole minu oma, vaid selle kiusatuse panid mulle ette kirjastuse Kunst inimesed — Daila Aas ja Tiiu Allikvee. Kiusatused on mind ennegi uuele teele viinud. Ka väga kahtlastele teedele!
Viimasel ajal on Eestis väga palju ilmunud isikuraamatuid. Mis mulje on need teile jätnud?
Ma pole neid lugenud.
Olen kolm viimast aastat tegelenud oma mälestustega ja hoidunud teiste mälestuste lugemisest. Viimane, mida lugesin, oli Olga Ivinskaja oma “Aastad Boriss Pasternakiga ehk aja vangis”. Väga mõjuv.
Millel on teie raamatus põhirõhk?
Raske öelda. Elu ise, võimalused, väljakutsed ja nurjumised.
On selles raamatus peamiselt meenutused või ka kahetsused ja paljastused?
See raamat ongi ju mälestusteraamat ja mida muud on mälestused kui mitte meenutused? Raamatuga töötades said mulle paljud asjad selgemaks. Töötasin põhjalikult läbi meie — Heiki Ahoneni, Arvo Pesti ja minu — 16 uurimiskausta. Tegin sündmuste analüüsimiseks graafiku toimunust. Kõik sai palju selgemaks. Aga ei maksa loota, et toimikutes on kogu tõde. See on KGB valik, muidugi arvestamata, et kunagi saab sellest avalik materjal.
Küllaltki emotsionaalne oli ka vangilaagri elu tagantjärel vaatlemine, sest mälestustes peegelduvad ju ainult lõbusad seigad. Õnneks oli mul kasutada kogu kirjavahetus — kõik mulle tulnud kirjad ja kõik minu saadetud kirjad. Need panid siiski rõhuasetused õigesti paika.
Ka aeg enne mind pakkus kirjutamisel suurt huvi. Tundmatu maa!
Kirjutades mälestusi sai selgeks, et sündmustest on vaja omada ajalist distantsi. Väga lähedane aeg kipub olema ebahuvitav.
Kes olid esimesed inimesed, kes teie raamatut lugesid ja milline oli nende reaktsioon?
Seda raamatut pole lugenud keegi peale toimetaja ja kujundaja. Vaid mõni peatükk on antud sündmuste kontrollimiseks asjaosalistele lugemiseks.
Kas keegi peaks seda raamatut pelgama?
Pelgamisega on ju nii, et kui oled elus kurja teinud, siis edasine elu ongi ju vaid üks suur pelgamine.
Kumba sammu peate oma elus olulisemaks — siseministriks hakkamist või kloostrisse minekut?
Küsimus on ebaadekvaatne. Asjad pole võrreldavad. Siseminister olin ma aasta, Pirita kloostris toimetan nüüd juba üle 10 aasta.
Kui palju pöörate raamatus tähelepanu ministri- ja kloostrielule?
Ma ei saa neist mööda, aga rõhk pole seal.
Kas midagi ka kartsite raamatusse kirja panna?
Mitte ei kartnud, vaid pidasin sobimatuks.
Kelle memuaare te ise kõige enam ootate?
Ei oskagi oodata.
