29. juuni ei alanud paljutõotavalt, sest pärast eelmist, päikselist päeva, ei olnud hommikune lakkamatu lausvihm just meeliülendavaim. Ent tuletoojad on lubanud viia tule pealinna hoolimata vihmast ja lumest. Nii algasidki plaanitud päevategevused, vaatamata väljakutseid tõotavatele ilmastikuoludele. Vihma trotsides kohtusime Türi kiriku juures, et koos tuli päevale tervitada. Laulu lasi lahti kohalik poistekoor, kelle lauldud “Ta lendab mesipuu poole” kohalviibijad üheks liitis.

Kirikust tuletulemise teekonda alustades oli vihmasadu vaibunud. Peatselt toimus järgmine tuletervitus, nüüd juba Looritsa saekoja juures, kus ootas meid taas Türi poistekoor. Tule tervitamiseks tehti ka siin väike tuletulemise tants ja laul. Teekond jätkus Kolu mõisa, kus rahvatantsuseltsi Pääsuke Tallinna rühm meeleoluka pääsukese laulu esitas.

Käru järve juures tervitas laulu- ja tantsupeotuld Türi orkester. Käru on paik, kus tuleteekond ristus 25 aasta taguse Balti keti teekonnaga. Balti keti mälestuseks on Käru järve ääres mälestuskivi. Balti kett on oluline osa meie ajaloost ja identiteedist, nii nagu laulud ja peotuligi. See on põhjus, miks täna kahe teekonna ristumispunktis lisaks peotulele ka 25 aasta taguseid sündmusi meenutati.

Lisaks eestlastele olid Balti keti mälestusmärgi juures peotuld tervitamas Leedu ja Läti esindajad, kes andsid oma meenutused aastate tagusest ajastedasi ilusas eesti keeles. Leedu kultuuriseltsi esindaja Cecila Rasa Unt meenutas, kuidas 15. juulil 1989 võeti vastu otsus Balti riike ühendava ühise inimketi loomiseks. Leedus oli kett jagatud viiekümneks lõiguks, iga okupatsiooniaastat tähistas üks lõik. Iga kilomeetri kohta arvestati 1500 inimesega, kuid kohale tuli palju rohkem inimesi. Lennukilt puistati inimketile lilli, mida inimesed olid ise kohale toonud. Kokku oli 620 km pikkuses ketis kaks miljonit inimest.

Läti kultuuriseltsi esindaja Norberts Kaupužs osutas oma eestikeelses kõnes, kuidas inimketti vaadates mõisteti, et Balti riigid soovivad tõesti saada vabaks, ja nii see ka läks.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Rein Taagepera rääkis, kuidas Eesti-Läti piiril oli 80 000 inimest, läbisegi lehvisid Eesti ja Läti lipud. “Moskva sõjaväejuhid pidid endale aru andma, et rahvad, kes suudavad panna miljon inimest rahumeelseks meeleavalduseks, suudavad vajadusel mobiliseeruda,” ütles Taagepera.

Peotuld tervitas tantsuga Käru segatantsurühm ning tule teekond, saatjaks laul “Ärgake, Baltimaad!” jätkus päarst seda, kui Raplamaa lipp oli Järvamaa oma vastu vahetatud, sest Kärus toimus ka maakonnavahetus.

Järgmise kohani, kus peotuld juba pikisilmi oodati, ei olnudki palju minna – Käru simmaniplatsil tantsisid Käru memmed laulupeotulele “Oige ja vasembat”.

Käru alevik kujunes välja siis, kui tekkis raudtee. 101 aastat on tuletõrjeseltsi esimese seltsimaja ehitamisest praeguse simmaniplatsi asukohta. Hiljem asus samas kohas rahvamaja, mis lammutati nõukogude aja lõpus selleks, et siia ehitada siia suur kultuurimaja. Ajad aga muutusid, kultuurimaja jäi ehitamata ning nüüd asub siin simmaniplats.

Järgmine tuletervitus toimus omaagesel Eestimaa-Liivimaa piiril, kus tule auks vihtusid tantsu Naksakad naised, Sõleke ning taaskord Käru memmed.

Kädva vanas koolimajas mängis perekapell, vanaisa Jüri Randjärve kuus lapselast. Selgus, et tuleteeliste seaski on neid, kes samast külast pärit. Vastuvõtt oli igati soe ja tore, kuigi ilm otsustas oma nutusemat poolt näidata. Vihma trotsides lasid siingi krapsakamad tantsu lahti.

Sellal kui tuletoojad nautisid sööke, mängis Inna Lai inglise käsikellasid, laulansamblit juhatas Toomas Voll.

Kaiu valla piiril sai Käru vald oma lipu tagasi, tuld tervitas Kehtna rahvatantsurühm Umbsõlg.

Eestimaa igas paigas on oma lugu, igal külal, igal majal, igal puul. Tuleteekonnal räägivad iga paiga esindajad oma loo. Inimeste ja paikade lood on läbi põimunud. Vahastu küla, mille Trehvamise tare juures taas tuld tervitati, on saanud oma nime selle järgi, et siin peeti mesilasi ning ümberkaudsed käsid siin mett ja muid mesilaste saadusi ostmas. Nimest Vahaostu on tänaseks järgi jäänud Vahastu.

Ka Nelja kuninga tee, mis on oma nime saanud Jüriöö ülestõusu järel nelja eestlaste valitud kuninga järgi, on siin. Siitkaudu läksid nad 1343. aastal Paidesse sakslastega kohtuma, kus nad aga mõrvati.

Siinsamas on ka külapink, mis pühendatud kõigile vahastulastele muinasajast tänapäevani.

Vahastu külast umbes viie kilomeetri kaugusel, riikliku looduskaitse all asuva 28 m kõrguse Vahastu suurkivi juures andis Märjamaa meeskond tuleteelistele üle värskelt küpsetatud leiva. Tantsu eest kandsid seekord hoolt tantsurühmad Rõõmupäkad ja Rõõmutallad.

Tee aga kandis tulelised Ööbiku gastronoomiatallu, mille peremees teelisi hõrgu lõhesupiga kostitas. Kunstilis elamusi pakkus Kuimetsa rahvatantsurühm Agnes, kelle eestvedamisel kõik kohaolijad nende loodud tuletulemise regilaulu laulsid. Vihmasadu oli nüüd juba nii tugev, et supi nautimiseks ei saanud palju aega kulutada – taevast tadrikusse kallav vihm andis oma panuse nii supi kvaliteeti kui kvantiteeti.

Varsti jõudiski tuli pühapäevaõhtusesse lõpp-punkti – Kuimetsa rahvamajas toimus igati eeskujulik simman.

Ja siin on ka Kuimetsa rahvatantsurühma regilaul:

Tere, tere, tulekene,
Tuli tulnud kaugeelta,
tõusnud Raadi allikasta,
sõitnud päevi tulerattal,
rõõmustanud nägijaida.
Jätnud jäljed jäädavasti,
sütitanud südameida,
leegikillud kodudesse,
TULEKENE, TULEKENE
hõõgvel söed simmaneile,
kogund endas mõtted häida,
jäädvustanud naerupalgeid,
tõusnud leegiks rinna sisse,
soojendanud sõitejaida,
rammu andnud jalgadesse,
sädemed toond silmadesse.
TULEKENE, TULEKENE
jõudnud täna Raplamaile,
õhtuks veered Kuimetsasse,
too meil ilma ilusa,
tantsulusti lõbusa,
lauluhääle kõlava.
Lõpuks jõuad Tallinnasse,
torni tippu leegitsema,
tantsudesse sädelema.
lauludesse helisema,
pidupäevi kaunistama.
TULEKENE, TULEKENE

Otsi kaardilt, kus sadas tule teekonnal lund, kus säras päike!