Laar: Vene saadik oodatud küüditamist mälestama
Ettevalmistusi selleks oli tegelikult alustatud juba vahetult Eesti uue okupeerimise järel 1944. aastal, kuid paljuski tänu maal lokkavale partisanisõjale tundus aeg sedavõrd ulatusliku aktsiooni läbiviimiseks olevat veel ebasobiv. 1946. aastal arutati küsimust EKP Keskkomitees, järgnes paar aastat ettevalmistamist ning 1949. aasta märtsiks olid okupatsioonivõimud uueks küüditamiseks valmis.
Kui palju inimesi täpselt Siberisse neil päevil saadeti, seda täpsustakse tänase päevani, viimased andmed kõnelevad 20 535 inimesest, mis moodustab Eesti 1945. aasta alguse rahvaarvust ligi 3%. Ligi kolmandikku algselt küüditamisele määratutest ei saadud kätte, nende asemele “krahmati” parteisekretäri Nikolai Karotamme ütluse kohaselt muid perekondi “et arv täis saaks”.
Küüditatute hulgas olid enamuses (65%) “bandiitide, käsilaste ja kodanlike natsionalistide” ehk varem vangipandute perekonnaliikmed. Küüditatutest moodustasid enamuse naised (10 274) ja lapsed ( 5 717). Küüditamise juriidiliseks aluseks oli Nõukogude Liidu ÜNP seadlus 26. novembrist 1948, lõplikult kinnitati küüditamine ENSV MN määrusega nr 014 14. märtsist 1949, kuid väljasaadetute lõplik valik sõltus kommunistliku partei ja nõukogude kohalikest tegelastest. See järeldub asjaolust, et isikuti on valdav enamik küüditamisotsuseid vormistatud tagantjärgi, kolm kuud kuni aasta aega pärast küüditamispäeva.
Noorim küüditatu oli ühekuine, vanim 95-aastane. Rongis sündis juurde vähemalt 2 plaanivälist last. On säilinud akt nelja ilma vanemateta Rakverest Siberisse saadetud alaealise lapse kohta, keda oli vanemate väljameelitamiseks enne seda kaks päeva pantvangis peetud.
Mitmel tuhandel inimesel õnnestus küüditamisest pääseda, paljud nendest koduta jäänud meestest ja naistest täiendasid metsavendade ridu nende viimases meeleheitlikus vastupanus.
Millist ohtu need naised, lapsed ja vanurid kommunistlikule süsteemile siis kujutasid, milles nende süü seisnes? Ilmselt teadsid ka tollased võimuorganid, et ei mingit. Nende ainus süü oli selles, et nad olid eestlased. Nii on küüditatute vaguneid Siberis vastu võtnud nõukogude ametnikud neile saadetud „erikontingendi“ vastuvõtmisel ametlikesse paberitesse ka kirjutanud.
Massküüditamine oli ette nähtud eestlaste vaimse selgroo murdmiseks ja vastupanuvaimu hävitamiseks — kui te veel piiksudagi julgete, siis saadame kogu Eesti inimestest tühjaks. Ühtlasi muudeti kogu selle aktsiooniga suur osa rahvast teistele võõraks. Sedavõrd suurt operatsiooni polnud võimalik läbi viia ilma kohalike nõukogude aktivistide ja kommunistide aktiivse abita — ja nii muudeti tuhanded, õigemini lausa kümned tuhanded meie kaasmaalased kurjategijateks enne, kui nad sellest vahest isegi õieti aru said. Vend tõusis venna, õde õe vastu ja üle kogu maa veeres veriste ja võigaste kättemaksuaktsioonide laine.
Nii pole imestada, kui meie seas leidub tänasenigi inimesi, kes leiavad, et „ju seal ikka mingi süü pidi olema, et nad ära saadeti“ ning kirjeldavad omandi tagastamist neile, kellelt nõukogude võim kodud röövis, „uue küüditamise“ või teiste nõukogude repressioonidega.
Tihti räägitakse ka sellest, et tegelikult polnud ju tegemist sedavõrd hirmsa vägivallaga, sest „nad tulid ju Siberist eluga tagasi“. Tõsi, võrreldes 1941. aasta juuniküüditamise ohvritega pääses suurem osa märtsiküüditatutest Stalini surma järel tõepoolest Siberist kodumaale tagasi. See ei toimunud aga mitte tänu mingile nõukogude võimu erilisele humaansusele, vaid tänu selle teatavale nõrgenemisele Stalini surma järel.
Nõukogude võimu ja kohalike küüditajate siht oli kõik küüditatud igaveseks Siberisse mädanema jätta. See, et nad 1950. aastate lõpul Eestisse tagasi hakkasid pöörduma ning vahel koguni oma kodusid tagasi nõudma, oli paljudele nõukogude võimuga kaasajooksnud tegelastele valus pettumus. Nii jäeti küüditatud endiselt tegelikult „teise klassi kodanikeks“. Nende õigused olid piiratud, nende karjäär ja normaalne elu raskendatud. Kodude tagasisaamisest rääkimata.
Tänane Eesti noorus on sündinud iseseisval ja vabal maal. Nad on mineviku taagast vaba ega pea uuesti üle elama 61 aasta vanuseid vastasseise. Nad ei pea kedagi vihkama, nad on vabad armastama. Nende soov pole mitte kedagi hukka mõista, vaid mõista.
Selleks ongi nad esitanud üleskutse tulla täna, 25.märtsi õhtul kella kuuest kokku Vabaduse väljakule ja süüdata siin 20 535 küünalt märtsiküüditatute mälestuseks. 20 535 küünalt on ettevõtmist toetav Sihtasutus „Unitas“ välja ostnud ning need ootavad ülesse panijaid ja süütajaid Vabaduse väljakul. Kel on soovi sihtasutust „Unitas“ toetada, need võivad seda teha SA Unitas arvele SEB Ühispangas 10220081782010.
Eesti noored vajavad igal juhul toetust, kõige lihtsam viis on aga ise kohale tulla ja neid küünalde asetamises ning süütamises aidata. Sedavõrd suure hulga küünalde puhul võtab see mitu tundi aega.
Loodetavasti toob tänane aktsioon kohale mitte ainult eesti ja vene koolinoori, vaid ka Venemaa suursaadiku. Märtsipommitamise meenutamisest hoidis ta eemale põhjusega, et teda polevat sinna kutsutud. Olgu see siis tänase aktsiooniga selge — oodatud on kõik, kes soovivad, et selline vägivald ei Eestis ega kuskil mujal enam ei korduks, nende seas kahtlematult ka tänase Venemaa esindajad.
