KUU AEGA NÄLJAPAJUKIL: Heimar Lenk: paljas sai ajab mao valutama

 (72)
KUU AEGA NÄLJAPAJUKIL: Heimar Lenk: paljas sai ajab mao valutama
Foto: Siim Lõvi

Delfi 1000 krooni eksperimendi läbinud riigikogulane Heimar Lenk peab Eesti vaeste kutsehaiguseks rikkis magu, sest paljalt saia ja teega võib oma tervise täitsa tuksi keerata.

See nädal oli 1000-kroonise ajakirjandusliku eksperimendi kõige raskem aeg. Seda kahel põhjusel.

Esiteks sai raha otsa ja pidin kroon krooni haaval venitama, et lõpuni välja vedada. Viimaste päevade saia ja tee „dieet“ mõjus maole väga koormavalt. Kõht on tühi ja samas kannatad täiskõhu tunde all. Magu punnis, valutab.

Saiast ju midagi eriti kasulikku ei saa, aga kõhu teeb näiliselt täis. Olles kuu aja jooksul palju sel teemal suhelnud, võin nüüd kinnitada, et see saia ja leiva söömine ja sellega mao rikkumine on saamas meie vaeste kutsehaiguseks. Pätsi leiba suudab ikka osta ja kui see vee või teega kinni panna, ongi maohäired käes. Kui oled sunnitud kuude kaupa nõnda talitama, oledki haige.

Ja nii elavad tuhanded. Vabandust, eksisin! Üks eilne Delfi kommenteerija parandas mind: „Heimar on ikka tõesti naiivne, pigem elab nii vähemalt 100 000 kui mitte rohkem, toimetulekut saavad perekonnad, rahvapensioni saajad, töövõimetuspensionärid, töötute pereliikmetega pered ja üksikvanemad lastega, kelle sissetulekud jäävad napilt üle toimetuleku miinimumi, lõhkilaenanud, kes veel ponnistavad hambad ristis laenusid tasuda, kindlasti ka osa tudengeid.“

Kui õudne on olla vaene

Siit tuleneb teine põhjus, miks see nädal nii raskeks kujunes. Mu silmad avanesid ikka rohkem ja rohkem. Kui õudne tegelikult see väikese rahaga elamine ikka on. Kui sa kuude kaupa elad toetuste najal, hakkad ka ise moraalselt alla käima. Kui päevade sisuks saab vaid odava toidu otsimine ja kõige viletsama supi keetmine, siis kaotab inimene lõpuks ka austuse iseenda vastu. Ma pole ju mitte keegi, kui ma paremini elada ei suuda. Ja ei suudagi, sest ühtegi väljavaadet silmapiiril ei helendu. 

Kui pereisa kuude kaupa töötu, siis hakkab ka lastel tema vastu austus kaduma. Mis isa see on, kes hommikul koju jääb, kui kõik teised isad tööle ruttavad. Kui laps kuuleb päevast päeva, et mitte millegi ostmiseks nende peres raha ei jätku, siis tekib pettumus ka vanemate vastu. Koolivenna isa, näe suudab kõike, aga minu vanemad mitte kui midagi. Suur õnn, kui abikaasa meest mõista suudab ja talle hingelist jõudu annab. Kallid naised, hoidke eesti mehi! Neil pole praegu kerge.

Sõbrad kaovad ja kodus läheb riiuks

Mulle kirjeldas üks pikka aega toetustest elav mees olukorda: kõigepealt tõmbavad sõbrad uttu, siis eemalduvad tuttavad ja sugulased ning lõpuks läheb kodus riiuks. Ainuke lahendus, võta pudel ja vala lohutus klaasi välja. Hommikuni aitab ja siis kordub kõik uuesti.

Mulle sai kuu ajaga absoluutselt selgeks, et toimetulekutoetus peaks olema miinimumpalga lähedane. Nelja tuhande krooniga võiks praeguste hindade juures juba vastu pidada. Saaks ka mõne vitamiini organismi. Vähemaga küll mitte. Kuid mis ma räägin? Aastaid pole paremerakonnad nõustunud 1000-kroonist toimetuleku piirmäära tõstma. Kui palju on nad aga ise tarbimismakse tõstnud ja sellega hindu ning elukalliduse näitajaid kergitanud!

Tabasin end veel ühel kentsakal mõttel, mille peale varem pole palju mõelnud. Olen juba üsna rikkaliku elukogemusega, kuid näljaga pole varem kunagi kokku puutunud. Ma pean silmas oma noorusaega. Tean, et kõik mis minu nooruses head oli, seostatakse praegu nostalgiaga, sellesama noorusea üle kiitmise ja idealiseerimisega. Kuid pidage! Võin vanduda, et ühtegi näljast inimest ma ei kuuekümnendail, ei seitsmakümnendail aastail Eestis ei näinud. Prügikastidest toidu otsimist kogesin alles nüüdse vabariigi ajal. Töötuid minu lapsepõlves ei eksisteerinud. Kes lulli lõi, selle viis miilits vägisi ühiskondlikku tööd tegema. Õppelaene ei pidanud lunima keegi, sest ülikooli saamine ja seal õppimine olenes ainult sinu enda headest hinnetest. Ja pensioni suurus võrdus inimese viimase töökoha keskmise palgaga...

Midagi meil ikka viltu on

Nüüd, kus me iseseisvad ja vabad oleme, Euroopa Liitu ja NATO blokki kuulume, oleme soetanud endile sada tuhat töötut, ligi viiskümmned tuhat toimetuleku toetuse saajat, sünnitanud prügikasti inimesed ja tuhanded kodutud. Kas pole seda liiga palju, härrased parempoolsed?
Kas poleks juba aeg Eesti asja üle tõsisemalt järele mõelda? Kuhu oleme jõudnud? Riik võib ju tubli välja paista ja esimeste seas Euroopas pensionile mineku iga tõsta, Afganistanis paremini püssi lasta või kokkuhoius kõige viksim välja paista. Kuid, mis on selle hind? Haigete magudega töötud, närvilised pensionärid ja hullude silmadega noored emad.

Delfis on viimastel päevadel esinenud erinevad autorid väga valusate teemadega: Eestist ära, lapsed välismaale õppima, tagasi pole mõtet tulla ja nii edasi. Teemade kohta tuleb sadu asjalikke kommentaare, kus rahvas otse oigab probleemide kuhja all. Kui ma aga riigikogu saalis mõnele ministrile nende probleemide kohta arupärimise esitan, siis saan nii sisutühja vastuse, et piinlik hakkab. Kõik on hästi, ütlevad nad! Te pole seda aruannet korralikult lugenud, tõreles peaminister Ansip, kui ma temalt inimarengu aruande elukvaliteedi osa viletsate näitajate kohta selgitust palusin.

Eesti on üks omapärane riik. Kõik on siin omavahel kergelt tülis. Vanad ja noored, eestlased ja venelased, tööandjad ja töövõtjad, koalitsiooon ja opositsioon, suur osa naabreid, rikkad ja vaesed, erakondlikest vastuoludest rääkimata. Rahandusminister räägib riigikogu saalis vaesusest, põlglik muie näol. Sotsiaalministril on vaid üks vastus, raha pole. Infotunnid ja seaduste arutamine on parlamendis muutunud üksteise solvamiseks, opositsioonile ärategemiseks ja viimase välja naermiseks. Seadused aga sünnivad nagu alakaalulised imikud. Kohe tuleb neid hakata ravima, täiendama ja parandama. Sellises õhkkonnas, mis viimastel aastatel riigikogus valitseb, kus opositsiooni arvamust peetakse ümarguseks nulliks, ei saagi seadused paremana ilmale tulla. Aga ehk seda ei soovitagi. Seadused tehakse ju oma sõpruskonna tarbeks. Kuidas elab tavaline inimene keskmisest väiksema palgaga, vanainimene Euroopa viletsama pensioniga või pikajaline töötu olematu abirahaga, ei huvita valitsuskoalitsioonis vist küll mitte kedagi. Milleks siis nende tarvis veel seadusi teha? 

Pealegi pole ju 1000 krooniga kuus veel keegi ära surnud!