Kus vabaturg on koormaks?

 (3)
Kus vabaturg on koormaks?
Foto: Ilmar Saabas

On teatud teenused, mille puhul ollakse jõutud arusaamisele, et riik ei peaks neid delegeerima erasektorile. Võtame näiteks maksud. Nende kogumise delegeerimisel eraisikutele on pikk ajalugu, mis ulatub vähemalt 2. sajandini eKr, kus Vana-Rooma poliitiku Gaius Gracchuse reformide tõttu liikus osas Rooma provintsides maksude kogumine sealsete ärimeeste kätte.

Revolutsioonieelsel Prantsusmaal olid maksurentnikud – inimesed, kellele riik oli delegeerinud maksude kogumise – rikkaimate ning mõjuvõimsaimate seas. Probleem tekkis sellest, et eraettevõtjana oli maksurentnikule kasum tähtsaim. Kõik muu (maksude kogumise viis, jätkusuutlikkus jne) oli teisejärguline. Eraettevõtjast maksukoguja kasum on aga raha, mis võetud ära riigilt ja inimestelt.

Arstiabi ja haridus turule ei sobi

Meditsiin on üks valdkond, mis on Eestis vaikselt ja kindlalt erasektori suunas nihkunud (või nihutatud). Mängus on tugevad huvigrupid – arstiabi või ravim pole jäätis, mille võib liiga kõrge hinna puhul ostmata jätta.

Tervishoiuvaldkonna eripära tõttu ei garanteeri vaba konkurents tervishoiuteenuste pakkujate vahel hinna ja kvaliteedi parimat suhet. Ühendriikides, kus ravimitootjatele ja tervishoiuteenuste pakkujatele on hinna kujundamisel jäetud vabad käed, on umbes 70%-l elanikkonnast erafirmade pakutav tervisekindlustus ning 15 protsendil puudub see üldse. Lisaks igipõlistele kindlustusfirmadega seotud probleemidele (nad lihtsalt ei taha maksta) on sealse ühiskonna kulu tervishoiuteenustele meie mõistes astronoomiline. Erastatud tervishoiusüsteemiga Ühendriigid kulutavad tervishoiule 16% SKP-st ning tulevikus näevad vaid tõusutrendi. Eraisiku pankrot ootamatute meditsiinikulude tõttu on seal igapäevane nähtus.

Võrdluseks: tervise arengu instituudi andmetel on Eestis tervishoiu kogukulutused jäänud 6% juurde SKP-st. Enamikus Euroopa Liidu riikides moodustavad tervishoiukulud keskmiselt 7–10% SKP-st ning rahva tervis on parem kui Ühendriikides.

Haridus kuulub samuti nende teenuste hulka, mille viimine turumajanduse meelevalda ei pruugi olla kõige parem idee. Meie enda avalik-õiguslikud ülikoolid illustreerivad piisavalt hästi seda, kuidas n-ö kvantitatiivsed kaalutlused hakkavad domineerima kvaliteedi üle. Majandus, kes tahab ka tulevikus konkurentsivõimeline olla, peab investeerima haridusse – ootamata, et see kohe, järgmisel aastal või isegi kümne aasta pärast, „kasumit” tootma hakkaks. Ei saa lubada luksust valida õppejõudu palgasoovi või õppeaineid turu hetkenõudluse järgi ning täita klassiruume mahutavuse piirini.

Aastal 2009 teenisid Eesti pangad teenustasude pealt umbes 170 miljonit eurot (2,7 miljardit krooni) ning ise maksid teenustasudeks umbes kolm ja pool korda vähem (ca 49 miljonit eurot ehk 770 miljonit krooni). Tekib põhjendatud küsimus – miks siis nii? Ka pärast panga enese kulutuste mahaarvamist teenisid nad summa, mis on umbes kaks protsenti riigieelarvest, ainuüksi selle tõttu, et haldasid kogu rahaga seotud infrastruktuuri? Seda raha on peaaegu sama palju, kui Eesti riik aastas kultuuriministeeriumile eraldab.

Turg tarbijat ei eelista

Miks see häirib? Sest ma ei maksa pangale enam selle eest, et mul oleks mugav. Ma maksan, et poleks ebamugav. Pole vaja kamalutäite kaupa fantaasiat, et kujutleda ettevõtte või asutuse raamatupidaja ilmet, kui keegi temalt paluks, et palk antaks kätte sularahas. Pangateenuseid kasutades maksame kümneid eurosente pangasiseste ülekannete eest, mille reaalne kulu on murdosa sellest. Iga kord, kui poes kaardiga tasume, läheb jälle lõiv pangale ning sularaha käitlustasud, eriti müntidele, on leebelt öeldes masendavad.

Jutt ei tüüri üleskutse poole panku sulgema või riigistama hakata. Soovin osutada vaid ühele ilmselgele tõigale – iga mööduva aastaga kasutatakse sularaha üha vähem. Samas tunnevad Eestis tegutsevate pankade hinnakirjad ainult ühte suunda – üles. Seega tasub mõelda, mis rahaga on tegemist, kui satud järjekordsetest majandusuudistest lugema, et „finantsvahenduse lisandväärtuse kasvu mõjutas eelkõige pankade teenustasutulu” või nagu Eesti Panga finantsstabiilsuse ülevaates on sõnatud: „Pankade puhast teenustasutulu /- - -/ on aidanud hoida makseteenustelt saadavate tulude suhteliselt suur osakaal (üle 60%).”

Peaksime küsima, kas pole see süsteem muutunud ebaefektiivseks. Pankade huvi on teenida kasumit ning kui seda saab teha, kasutades elektroonilist maksesüsteemi kogu muu majanduse seisukohast raiskavalt või ebaefektiivselt, pank seda ka teeb. Muidu poleks tegu pangaga.

Seega, mõeldes tulevikule: kas me tahame, et meie raha, selle kasutamise ning hoidmise vahel oleks alati organisatsioon, kelle esmane ja ülim eesmärk on saada kasumit? Eriti olukorras, kus turu konkurentsi- (või selle puudumise) loogika nähtavasti tarbijat ei eelista.

Artikkel on pärit Õpetajate Lehest