Kurjategijad kirjutama
„Lõppude lõpuks on isegi kriminaalkorras karistatud isikutel õigus alati kritiseerida näiteks Eesti vabariigi peaministrit ja presidenti, sõltumata sellest, millised nad ise on,” ütles Kaarel Tarand 11. augusti Postimehes. Postimehe veergudel toimus tuline vaidlus, kus kirjanik Berk Vaher süüdistas Sirbi peatoimetajat Kaarel Tarandit asjatundmatuses arvustuse kirjutamisel Kristiina Ehini raamatule, kritiseeritu aga leidis, et kriitikat võib teha igaüks.
Kas see ikka on nii? Kas see, mis on potentsiaalne ja põhikirjaline, saab sellisena ka realiseeruda?
Mõttemäng
Kujutage endale ette vanglat, kus kahes kõrvuti kongis istuvad kaks kurjategijat. Mõlemad tahavad jagada oma kogemust elust maailmas ning sellest kirjutada. Ühe nimi on Jaan Pihlakas, teise nimi Kaarel Tarand. Siinkohal on vaja kohe täpsustada, et Kaarel Tarand on meie mõttemängus ikka toosama Kaarel Tarand, Sirbi peatoimetaja, kelle türmi sattumise risk on seoses tema poliitiliste ambitsioonidega väga suur, samas aga on see tühi potentsiaal, sest meil juhtub harva, et mõni poliitik ka tegelikult trellide taha satub. Jaan Pihlaka puhul, kes pole kunagi keegi olnud, kuid kes on mingil hetkel jäänud lihtsalt elu hammasrataste vahele, on see potentsiaal kurb tegelikkus. Meie oma mõtteeksperimendis näeme siiski mõlemat kandmas õiglast karistust.
Õigluse huvides mainigem, et mõlemad on kirjanduslikult andekad ning mõlemad soovivad oma elukogemust jagada ka teistega, kelleks on Eesti vabariigi vabad kodanikud, kes tunnevad alfabeeti ning oskavad lugeda. Mitte keegi ei takista meie kangelasi kirjutamast, võimalik, et Tarand saab endale arvuti pisut kiiremini kui Pihlakas, aga see pole nii väga oluline, pealegi pole võimatu, et nii Kaarli kui ka Jaani järel teostab rutiinset järelevalvet üks ja sama valvur Berk Vaher (nimekaim), kes sarnaneb nagu kaks tilka vett intelligentse noormehega, keda võib näha bussidesse üles riputatud sisekaitse akadeemiasse õppima kutsuvatel reklaamplakatitel ning kes juhtub vastava soovi avaldamise hetkel olema Kaarli, mitte Jaani kongi ukse taga. Ka vangivalvur on olemuslik humanitaar ning see pole juhus, et ta loeb peale Vikerkaare ja Loomingu ka Sirpi. Nõnda on meil tegu juba kolme potentsiaalse kirjutajaga ning pole võimatu, et ka Berk kirjutab kunagi mälestused sellest, kuidas ta oma vanglateenistuse ajal oli tunnistajaks ühe (suur)teose sünnile.
Ebavõrdne tähelepanu võrdselt andekatele
Miks ainult ühe, kirjutajaid oli ju kaks ja kui mõlemad olid võrdselt andekad (ei tea, kuid oletagem), siis võiksid ju mõlemad kolmanda sule läbi võrdse peegelduse saada? Põhjuseid pole palju: kui Kaarel Tarand ja Jaan Pihlakas on võrdselt kodanikud ja võrdselt vabad, siis tegelikult on vabam ja kodanikum Tarand ning tema teose sündi on huvitavam jälgida ja seda oma tulevases mälestusteraamatus jäädvustada. Isegi siis, kui ei teata, mida hr Tarand kirjutab, on võimalus, et ta kirjutab midagi tähtsat, suurem kui hr Pihlakal. Ka juhul, kui viimane neist oma pead sobiva sõna otsingul vastu kongi seina peaks peksma, ei pälvi see mingit tähelepanu, sest võimalus, et Jaan kirjutab midagi tähtsat, on kaduvväike võrreldes Kaarli tegevusega.
Oletagem nüüd, et mõlemad käsikirjad saavad valmis. Kelle teos näeb enne trükivalgust, juhul muidugi, kui Jaanil on julgust oma käsikirja kuskile pakkuda? Tegelikult on see küsimus mõttetu, sest Kaarlil on kirjastusega loomulikult eelleping, Jaan aga ei tea, mis asi see kirjastus üldse on, küll aga teab ja tunneb ta, et on kodanik, kelle õigusi ennast väljenda ei saa takistada isegi „Eesti vabariigi peaminister või president”, rääkimata siis Sirbi peatoimetajast, kes meie mõttemängus on küll vanglas, aga ta vabaneb sealt juba mõne rea pärast. Kodanik Pihlakas on aga õnnelikum, ta on puhas kangelane, kelle (kirjandus)potentsiaal jääb realiseerimata.
Võrdsetest võrdsemad
Mõistagi elame „arvamuste paljususe maailmas”, nagu Tarand oma vasturepliigis rõõmustab, kuid „rõõmus” on see vaid neile, kes on võrdsetest võrdsemad, ning see kehtib nii Vaheri (kirjaniku, mitte valvuri) kui ka Tarandi ning tegelikult allakirjutanugi puhul. Ka meil võib muidugi vahet teha, kuid võrreldes Tarandi deklaratiivnukust „kriminaalkorras karistatud isikuga”, oleme meie võrdselt võrdsemad. Toon näite, mis puudutab ääri-veeri ka äsja lõppenud „eksperimenti”, aga pole nii äärmuslik, kuid sellest hoolimata kujukas. Nimelt võitsin ma paari aasta eest koos Aivar Jürgensoniga kirjanike liidu novellivõistluse. Reporter küsis mu käest, miks mina, kogenud kirjanik, võistlusest üldse osa võtsin, ja ma pidin vastama. Värvilise pildiga intervjuu ilmus Postimehes. Minuga võrdse kirjutaja Aivar Jürgensoniga ei ilmunud ühtki intervjuud, kuigi tema novell oli suurepärane. Mina olin pildil, minu nägu oli tuttav. Hetkeks olin mina Kaarel Tarand.
Vaielgem omavahel, kuid jätkem rahule kurjategijad, nemad pole milleski süüdi!
